Juhtkiri: Kallase ees on kõik teed valla

Kaja Kallas.

FOTO: Sander Ilvest / Postimees

Enamik lugejatest on elus vähemalt ühe korra loomaaias käinud. Kuid ilmselt on vähesed kunagi tähelepanu pööranud, kuidas jagavad seal võimu ja kohti karjahierarhias meie lähedased sugulased primaadid. Karjahierarhias ei tõuse ilmtingimata kõige vanemad ja kogenenumad või füüsiliselt tugevamad. Jõu näitamine käib primaatidel palju lihtsamalt. Nad vaatavad üksteisele silma. Ka inimeste maailm ei erine selle poolest loomariigist. Võim saab alguse silmadest. See, kes vaatab oma vastasele otse silma, domineerib ja tema päralt on võim.

Loomaaias toimuv meenutab ka seda, mis eelnes laupäeval aset leidnud Reformierakonna juhi valimistele. Möödunud aasta sügisel jäid võitluses võimu pärast vastakuti erakonna juht Hanno Pevkur ja Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas. Selleks et peale jääda, on vaja pikemalt mõelda ja peab olema tahet. See, kes on selleks võimeline, ongi poliitik. Need, kes ei ole, jäävad igaveseks poliitilisteks bürokraatideks. Sest kogu poliitikakunst seisnebki selles, et nähes ajaloolist võimalust, sellest kinni hakata, mitte seda käte ja jalgadega eemale tõugata. Praegusel juhul võitis tahtejõulisem, kavalam, halastamatum ja riskialtim. Võitja tehti selles paaris selgeks väga kiiresti. Põhimõtteliselt vaadati selleks pelgalt üksteisele silma.

Väliselt ei erine Kaja Kallas palju Hanno Pevkurist. Mõlemad kuuluvad nn broilerite põlvkonna hulka, kuid erinevalt teistest selle esindajatest, kelle kogu töötava inimese karjäär on keerelnud nõunike, riigikogu liikmete ja ministrite positsioonidel ehk eranditult poliitilistel ja parteilistel ametikohtadel, on Kallas edukalt tegutsenud ka juristina. Kallase jutt on ka intelligentsem kui Pevkuri oma, ent see ei pruugi poliitikas olla eelis. Musternäide on peaminister Jüri Ratas, kes võib televisiooni otse-eetris anda erakordselt lollivõitu vastuseid, kuid kui panna ta näiteks viieks minutiks kokku keskmise eesti valijaga, siis tunneb end kui kala vees ja suudab jätta endast väga hea mulje. Poliitika eeldab rahvameheks olemist.

Kaja Kallase ees on tema uues rollis kõik teed avatud. Ta võib õnnestuda, aga võib ka kõrbeda. Reformierakond ja selle poliitikud on opositsiooni sattununa näidanud end erakordselt abitutena. Selleks et eesmärgini jõuda, on vaja üksikasjalikku plaani. Plaani B olukorras, kus opositsiooni maanduti, Reformierakonnal selgelt polnud. Ja pole ka senini. Kuid ilma plaanita, mida võib ka strateegiaks nimetada, ei õnnestu mitte midagi. Ka halb ja ekslik strateegia on parem kui selle puudumine. Ei maksa lootma jääda, et poliitilised oponendid omaenese pattude ja ebakompetentsuse all kokku vajuvad ning Reformierakonnale Stenbocki maja võtmed fanfaarihelide saatel kätte ulatatakse. Seni on kogu plaan aga just selles seisnenud.

Tagasi üles