Jaak Madison: Süüria kui geopoliitiline tallermaa

Ameerika Ühendriikide sõjalaevalt USS Monterey Süüria suunas lastud Tomahawk-rakett. Foto: SCANPIX

Ameerika presidendi Donald Trumpi otsus karistada Süüriat raketisajuga keemiarelva kasutamise pärast oli paratamatus, kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Jaak Madison (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond).

Ameerika ründas; president Donald Trump viis ellu oma lubaduse, millest taganemine oleks olnud lähiajaloo ja oma eelkäija vea kordamine.

Kindlasti on arutelu selle sammu õigsuse üle tarvilik, kuid kahtlemata on vajalik nende sammude mõistmiseks ka hoomata tervikpilti.

Esiteks on Lähis-Ida puhul alati tegemist olnud plahvatusohtliku trotüülipesaga, kus kaks igipõlist vastast – Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit/Venemaa – on oma huve üritanud kaitsta ja vaenlast maha suruda.

Võiksime elada ideaalses maailmas, kus sellise mõjusfääride olemasolu asemel oleks iseseisvad toredad araabia riigid, kuid paraku me ei ela sellises ilmas.

Seda puhku on kaks superjõudu kokkupõrganud Süürias, kus üritatakse end kehtestada ja minimaalse kahjuga end domineerima panna.

Küsimus on vaid selles, et kummal poolel on kasulikum Eestil olla.

Julgen väita, enamik eestlasi ei kipu toetama Venemaa püüet laiendada oma mõjusfääri Lähis-Idas.

Teiseks on kostnud siit-sealt etteheidet, et ameeriklaste rünnakuks polnud rahvusvahelise õiguse kohast mandaati. Vaatame siis korra üle, et kuidas seda mandaati saada.

Kujutame ette, et Ameerika Ühendriigid esitavad ÜRO Julgeolekunõukogus kava, et rünnata teatud sõjalisi objekte Süürias.

Selle otsuse heakskiitmiseks peaksid kõik alalised liikmed nõustuma ning keegi ei tohiks vetostada. Kas keegi tõesti usub, et leidub mingigi šanss, et Venemaa ei vetostaks sellist kava? Ilmselgelt vetostaks.

Samuti vetostaks sarnase kava ameeriklased või britid, kui Venemaa tuleks välja sarnase taotlusega.

Seega nii kurb, kui see ka poleks, ei ole rahvusvahelisele õigusele rõhumine eriti adekvaatne.

Kolmandaks on küsimus Venemaa tegevuses laiemalt.

Venemaa on avalikult kinnitanud ja ka jõulisi samme astunud oma imperialistliku staatuse taastamiseks maailmas. Sõjaliste kulutuste iga-aastane kasv, armee moderniseerimine, sõjalised rünnakud naaberriikide vastu Gruusias ja Ukrainas, laiaulatuslikud infooperatsioonid mõjutamaks venekeelset elanikkonda naaberriiikides, sealhulgas Eestis. Nendele faktidele on keeruline kellelgi vastu vaielda.

Lähis-Ida on vaid üks osa globaalsest pildist, kus Venemaa üritab kanda kinnitada ja end maksma panna.

Barack Obama saamatus astuda samme, mida ta lubas 2013. aastal, kasutas Venemaa oskuslikult ära.

Mäletatavasti lubas eelmine Ameerika Ühendriikide president suurelt, et juhul kui Süürias kasutatakse keemiarelva, sekkuvad ameeriklased. Nad ei teinud seda. Takkajärgi võime mõtiskleda, et mis oleks kui....

Kuid takkajärgi teame, et selle otsustamatuse tulemusel sai Venemaa ideaalse võimaluse siseneda Süüriasse, mis viis konflikti uuele tasemele.

Siit tulenevalt oli Trumpi otsus rünnata konkreetseid sõjalisi objekte, sealhulgas üpris väikeses mahus ja vältides tsiviilohvreid, paratamatu samm.