Taavi Minnik: Donald on tubli

USA alustas koos Suurbritannia ja Prantsusmaaga rünnakuid Süüria vastu, teatas president Donald Trump reede õhtul.

FOTO: YURI GRIPAS/REUTERS

Laupäeval täitus nii tavameedia kui ka sotsiaalmeedia uudistega Süüriast. Ühtäkki kubisesid kõik kohad rahvusvahelise poliitika, Lähis-Ida ja õhutõrje ekspertidest. Juba loodi massiliselt Trumpi ja Putini psühholoogilisi portreid. Kuigi tegeliku info puhul võis vaid konstateerida: keegi pommitas ja keegi avaldas rahulolematust.

Selles mõttes rollid laupäeval vahetusid. Seni oleme ikka näinud, kuidas Venemaa kedagi mürgitab või mürgeldab Ukrainas, mille peale abitud Obama ja Kerry avaldavad sügavat muret ja protesti. Seekord vastupidi. Trump pommitab, Venemaa protestib. Iseenesest vahva vaadata. Veel mõni aeg tagasi istus palja torsoga Putin raketi seljas, pingutas muskleid ja näitas vaimustunud Vene telepublikule multikaid, kuidas raketid langevad Trumpi Floridas asuva villa peale. Nüüd muutus Putin alfaisasest kass Leopoldiks, kes pomiseb enda nina alla midagi maailma rahust ja kutsub Donaldit mõistusele.

Donald on aga tubli. Kui Assad 2013. aastal Ghoutas keemiarünnaku korraldas ja kõik punased jooned olid ületatud, siis tegutsemise asemel võttis Obama vastu Putini ettepaneku moodustada ühine komisjon ja panna Putin valvama, et Assad keemiarelvavaru hävitaks. See oli Venemaa diplomaatiline võit ja üks rohketest Obama administratsiooni strateegilistest vigadest, mistõttu on maailma julgeolek oma praeguses seisus, muuhulgas tõukas see käik Putinit uutele vägitegudele. Trump pole sääraseid vigu teinud. Ta teab hästi, et mida rohkem müristab ta Ameerika relvade vägevusest, seda kõrgem on tema reiting. 2017 toimus keemiarünnak Idlibis ja vanake Trump hävitas vastuseks 20 protsenti Assadi lennuväest. Veebruaris üritasid Vene sõdurid – kes justkui polnud Vene sõdurid – pealetungi Deir es-Zoris, ja neist tehti hakkliha. Nüüd Doumas ja taas vastulöök.

Muidugi korrutab Vene propaganda koos siinsete suuvoodritega, et Doumas mürgitasid Assadi-vastased end ise. Nagu olid varem teinud ka Skripalid ja Litvinenko. Ja Politkovskaja oli enda mõrva tellinud. Oh püha infantiilsust!

Süüria konfliktis ei muuda laupäevased raketilöögid aga mitte midagi. See vastasseis vältab veel aastaid, kui mitte kauem. Islamistidest bandiidid, keda ajakirjandus mingil kummalisel põhjusel Süüria opositsiooniks nimetab, liiguvad rändtirtsudena ühest kohast teise. Sõda Süürias pole absoluutselt territooriumiga seotud. Mõne päeva eest tulid uudised, et islamistidest Motorolad ilmusid ootamatult välja sügaval Assadi tagalas ja hõivasid osa Al-Qaryatayni linnast. Tegelikult pole vahet, kes istub Assadi asemel Damaskuses, sest ei ole isikut või poliitilist liikumist, kes suudaks Süüria uuesti ühendada. Poliitiliselt ega sõjaliselt ei muutuks Assadi väljavahetamise järel midagi, seepärast ei tee keegi selle nimel midagi.

Tagasi üles