Ja seda valusam kaotus, et Reformierakond on Kallast oma etteotsa tõuganud just ühe ja ainsa eesmärgi nimel: saada tuleval kevadel valitsuses jäme ots jälle enda kätte. Mis tähendab, et Kaja Kallasest peab saama peaminister.
Valitsusjuhi ametis kerkib tõeliseks liidriks olemine veelgi kriitilisemaks küsimuseks. Nüüdsel hingetõmbepausideta ajastul, mil üks kriis, skandaal ja probleem järgneb lakkamatult teisele, ei aita juhte enam poliittehnoloogia veatu valdamine.
Nüüd on vaja tõelist sisu – alates pingetaluvusest ja võitluskaaslaste mobiliseerimisest kuni rahva rahustamise ja innustamiseni –, et valitsuse vedajana tõepoolest välja vedada. Ehk tõepoolest liidriks olla – ja mitte ainult valitsusele, vaid kogu rahvale. Rõivas seda ei suutnud ja maksis selle eest kibedalt.
Turu-uuringute ASi märtsis tehtud küsitlusest ilmneb, et Kallast peab sobivaimaks peaministriks 28 protsenti Eesti inimestest. Ilus näitaja, ilusam kui peaminister Jüri Ratasel (21 protsenti), ent pidagem meeles, et see on saadud puhtalt avansina, end tõestamata. «Siin on eufooriat sees,» nendib politoloog Rein Toomla. «Kuidas Kallas ministrina hakkama saama hakkab – see on see, mida keegi ei tea.»
Ometi tahaks ju selgemat pilti ja arusaamist, enne kui kellelegi uuele panustada. Siin on appi vaja kedagi, kel oleks rafineeritud tunnetus, kes tajuks, mida Kallasest oodata ja kuidas Kallas võiks mõjuda. Nagu näiteks Linnar Priimägi, Eesti parim imagoloog. Ja ta ütleb: tõsiseltvõetav valitsusjuht peab olema nagu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel või Briti peaminister Theresa May – tugeva energiaga, isegi mehelik (kuigi välja võib näha tädilik, nagu Merkel); et tunda oleks juhtivat, resoluutset kätt, mis, «kui vaja, tutistaks ja annaks laksu; silitamisega ei saa juhtida riiki». Kokkuvõtvalt: «Tuleb näidata, kelle jalas on püksid.»
Viimast soovitust ei pea kleiti kanda armastav Kallas võtma sõna-sõnalt. Aga ülejäänud nõuandeist mööda vaatamine võib kalliks maksma minna. Kui mitte varem, siis igal juhul tuleval kevadel.