Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Kallas paneb pea pakule (7)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kaja Kallas.
Kaja Kallas. Foto: Artur Kuusi illustratsioon
  • Reformierakond valib täna uue juhi, ainus kandidaat on Kaja Kallas.
  • Uue juhiga minnakse vastu 3. märtsi riigikogu valimistele.
  • Uuring: Kallast peab sobivaimaks peaministriks 28 protsenti Eesti inimestest.
  • Sama küsitluse järgi peab Jüri Ratast sobivaimaks 21 protsenti vastanuist.

See on hoolega ettevalmistatud ja kauaoodatud kojutulek. Justkui troonipärija saabuks. Ja trooni, Reformierakonna juhi koha, pikalt Euroopa uue, bürokraatliku aristokraatia kantsis kodumaiste tõmbetuulte eest kaitstud Kaja Kallas (40) tänasel oravapartei üldkogul ka saab. Pole kahtlust.

Aga see ei ole lahendus. Ei Reformierakonnale ega Kallasele. See on katsumuste algus. Nagu ütleb tänase Arteri kaaneintervjuus Rail Balticu juht Baiba Rubesa: «Minu arvates on erinevus juhtimise ja liidriks olemise vahel. Mitte kõik juhid pole liidrid ja mitte kõik liidrid pole juhid.»

Kallas saab täna juhikoha, ei enamat. Liiati saab ta juhikoha ajal, mil Reformierakond, pehmelt öeldes, ei pakata üksmeelest. Aga vähemasti saavad reformikad, erinevalt näiteks IRList ja sotsidest, kes on vaevelnud ning vaevlevad samuti juhtimiskriisis, väljapoole näidata, et nende juhi küsimus saab viimaks lahendatud.

Ja arvestades, et Kallas näib intelligentne ja töökas, ausa silmavaate ning vaat et ühegi plekita (just näib, sest kuipaljukest me teda tegelikult ikkagi tunneme), võib Reformierakond mõnda aega kergendatult hingata, isegi naeratada.

Nüüdsel hingetõmbepausideta ajastul, mil üks kriis, skandaal ja probleem järgneb lakkamatult teisele, ei aita juhte enam poliittehnoloogia veatu valdamine.

Kallase jaoks algab homsest, pärast lillede saatel troonile tõusmist, aga tõeline võitlus: kas ta jääb pelgalt juhiks, nagu jäid Taavi Rõivas ja Hanno Pevkur, või saab innustavaks liidriks, nagu said tema isa Siim Kallas ja Andrus Ansip.

Stopper lüüakse käima ning finiš saabub kümne ja poole kuu pärast riigikogu valimistel. Kui Kallas ei suuda parteikaaslasi nii palju ühtseks ja jõuliseks meeskonnaks liita, et viia nad tuleva aasta 3. märtsil üle lõpujoone võitjaina, saabub otsus must valgel, karmilt ja halastamatult: ta ei kandnud oma rolli välja. Teine koht on selles võiduajamises kaotus.

Ja seda valusam kaotus, et Reformierakond on Kallast oma etteotsa tõuganud just ühe ja ainsa eesmärgi nimel: saada tuleval kevadel valitsuses jäme ots jälle enda kätte. Mis tähendab, et Kaja Kallasest peab saama peaminister.

Valitsusjuhi ametis kerkib tõeliseks liidriks olemine veelgi kriitilisemaks küsimuseks. Nüüdsel hingetõmbepausideta ajastul, mil üks kriis, skandaal ja probleem järgneb lakkamatult teisele, ei aita juhte enam poliittehnoloogia veatu valdamine.

Nüüd on vaja tõelist sisu – alates pingetaluvusest ja võitluskaaslaste mobiliseerimisest kuni rahva rahustamise ja innustamiseni –, et valitsuse vedajana tõepoolest välja vedada. Ehk tõepoolest liidriks olla – ja mitte ainult valitsusele, vaid kogu rahvale. Rõivas seda ei suutnud ja maksis selle eest kibedalt.

Turu-uuringute ASi märtsis tehtud küsitlusest ilmneb, et Kallast peab sobivaimaks peaministriks 28 protsenti Eesti inimestest. Ilus näitaja, ilusam kui peaminister Jüri Ratasel (21 protsenti), ent pidagem meeles, et see on saadud puhtalt avansina, end tõestamata. «Siin on eufooriat sees,» nendib politoloog Rein Toomla. «Kuidas Kallas ministrina hakkama saama hakkab – see on see, mida keegi ei tea.»

Ometi tahaks ju selgemat pilti ja arusaamist, enne kui kellelegi uuele panustada. Siin on appi vaja kedagi, kel oleks rafineeritud tunnetus, kes tajuks, mida Kallasest oodata ja kuidas Kallas võiks mõjuda. Nagu näiteks Linnar Priimägi, Eesti parim imagoloog. Ja ta ütleb: tõsiseltvõetav valitsusjuht peab olema nagu Saksamaa liidukantsler Angela Merkel või Briti peaminister Theresa May – tugeva energiaga, isegi mehelik (kuigi välja võib näha tädilik, nagu Merkel); et tunda oleks juhtivat, resoluutset kätt, mis, «kui vaja, tutistaks ja annaks laksu; silitamisega ei saa juhtida riiki». Kokkuvõtvalt: «Tuleb näidata, kelle jalas on püksid.»

Viimast soovitust ei pea kleiti kanda armastav Kallas võtma sõna-sõnalt. Aga ülejäänud nõuandeist mööda vaatamine võib kalliks maksma minna. Kui mitte varem, siis igal juhul tuleval kevadel.

Tagasi üles