Katie Edwards ja David Tombs: #temaka – miks Jeesus tuleks tunnistada seksuaalvägivalla ohvriks

Kümnes peatus ristiteel: Jeesusel rebitakse riided seljast.

FOTO: Flickr/ CC BY-NC-ND 2.0

Mõte sellest, et Jeesus ise koges seksuaalset kuritarvitamist, võib algul tunduda kummastav või jahmatav – kuid ristilöömine oli ikkagi «kõrgeim karistus» ning ohvrite alasti kiskumine ja eksponeerimine ei olnud selle juures juhuslik ega kõrvaline tegevus, kirjutavad veebiväljaandes The Conversation Katie Edwards ja David Tombs. 

Ülestõusmispühale eelnev paastuaeg kutsub kirikuid ja ka kõiki teisi huvilisi mõtisklema Uues Testamendis kirjeldatud häiriva loo üle Jeesuse Naatsaretist ehk Jeesus Kristuse piinamisest ja ristilöömisest. See on üks inimajaloo kõige tuntumaid ja tihemini ümberjutustatud lugusid. Ent sedavõrd sagedasest lugemisest ja meenutamisest hoolimata jääb üks osa sellest loost tavaliselt suurema tähelepanuta ja pikema aruteluta – Jeesuselt riiete seljast rebimine.

#MeToo (Eestis #minaka) liikumine on üldsuse teadvusse tõstnud laialdaselt levinud seksuaalrünnakud, seksuaalse ahistamise ja muud seksuaalsed kuritarvitamised, mida naised ja tüdrukud on paljudes eri vormides kogenud. Lisaks on see liikumine paljastanud ka üldise kalduvuse neid kogemusi eitada, tõrjuda või minimeerida nende tähtsust ja mõju.

Jeesuselt riiete seljast rebimine

Sestap on just paastuajal vägagi paslik meelde tuletada Jeesuselt riiete seljast rebimist ja nimetada toimunut selle sisu järgi: võimsalt väljendatud alandamine ja soopõhine vägivald.

Mõte sellest, et Jeesus ise koges seksuaalset kuritarvitamist, võib algul tunduda kummastav või jahmatav – kuid ristilöömine oli ikkagi «kõrgeim karistus» ning ohvrite alasti kiskumine ja eksponeerimine ei olnud selle juures juhuslik ega kõrvaline tegevus.

See oli sihilik toiming, millega roomlased alandasid ja madaldasid neid, keda nad karistada tahtsid. See tähendas, et ristilöömine oli enamat kui üksnes ihulik karistus, see oli ka emotsionaalselt ja psüühiliselt kurnav.

Kristliku kunsti tava katta Jeesuse alastust ristil niuderätikuga on vast arusaadav reaktsioon häbistuse vastu, mida roomlased ristilöömisel taotlesid. Ent see ei tohiks meid takistada tunnistamast, et ajalooline tegelikkus oli hoopis teistsugune.

Kristlikus kunstis on tavaks katta Jeesuse alastust ristil niuderätikuga.

FOTO: Fred de Noyelle / GODONG/picture-alliance / Godong

Tegu pole pelgalt ajaloolise üriku korrekteerimisega. Jeesuse nimetamine seksuaalse kuritarvitamise ohvriks võiks tohutul määral muuta seda, mil moel kirikud haakuvad taoliste liikumistega nagu #MeToo kristlased ja kogu ühiskonda muutustele kutsuvad. See võib anda märkimisväärse panuse positiivseteks muutusteks paljudes riikides ja eriti neis ühiskondades, milles enamus inimesi end kristlasena määratleb.

Mõned skeptikud võivad kosta, et vangi alasti kiskumine võib ehk küll olla mingit laadi vägivald või kuritarvitamine, kuid eksitav on seda nimetada «seksuaalseks vägivallaks» või «seksuaalseks kuritarvitamiseks». Ent kui eesmärgiks ongi vangistatut alandada ja teda teiste mõnitustele allutada, ning kui alasti kiskumine viiakse toime vastu isiku tahtmist tema avalikuks häbistamiseks, siis paistab olevat igati õigustatud toimuva tunnistamine seksuaalseks vägivallaks või seksuaalseks kuritarvitamiseks.

Taolise tegevuse näiteks on Avernide kuninga Vercingetorixi alasti kiskumine, mida kujutatakse HBO telesarja «Rooma» esimeses osas.

See stseen toonitab üles rivistatud vaenulike rooma sõdurite ees alasti kistud vangi haavatavust. Rooma riigi võim ja vägi vastandub vangi haavatavusele ja pealesunnitud alistumisele. Stseen vihjab ka võimalusele, et varuks võib olla veelgi enam seksualiseeritud vägivalda.

Häbimärgi vastu võitlemine

Peatus ristiteel Portugalis, Santuário de Fátimas

FOTO: Wikimedia Commons

Just Jeesuse sugu on keskne põhjus, miks lugejaile näib olevat vastumeelne tunnistada tema seksuaalset kuritarvitamist. Alastuse soolise eristamise analüüsis näitab Margaret R. Miles, et me suhtume mees- ja naissoo alastusse erinevalt. Miles väidab, et kristliku lääne piibliainelises kunstis esindab mehe alasti keha hiilgavat atleetlikkust, kehastades nii spirituaalseid kui ka ihulisi kannatusi.

Seksuaalne kuritarvitamine ei ole osa Jeesuse kujutamisele omasest mehelikkuse narratiivist, aga alasti naised määratletakse koheselt seksuaalobjetidena. Seega võidakse naise vägisi alasti kiskumises vahest rohkem ära tunda seksuaalset kuritarvitamist, kui Jeesuse alasti kiskumises Matteuse ja Markuse evangeeliumites. Kui Kristus oleks naissoost tegelane, siis tunnistaksime tema katsumused kõhklematult seksuaalseks kuritarvitamiseks.

Mõned nüüdisaja kristlased tõrguvad ikka veel nõustumast, et Jeesus oli seksuaalvägivalla ohver, ning paistavad pidavat seksuaalset kuritarvitamist eranditult ainult naiste kogemuseks.

Vastuseks Shiloh’ projekti kutsele loengule «Jeesus: miks on tähtis nimetada Jeesus seksuaalse kuritarvitamise ohvriks» säutsub Alex Bickel: «Pole ühtegi piiblipõhist või ajaloolist asitõendit, et Jeesus oli seksuaalrünnaku ohver. See on solvav ja alandav kõigi kristlaste jaoks. Selle asemel, et püüda Kristust naiselikuks muuta, võiksite hoopis toonitada tema pingutusi naistele kirikus kestva rolli andmiseks.»

Me ei pruugi ehk tahta ristilöömise häiriva häbistuse üle aasta otsa leierdada, kuid samuti pole õige seda teemat täiesti hooletusse jätta. Jeesuse seksuaalne kuritarvitamine on osa tema ristilöömise ja lihavõtete loo ümberjutustustest. Asjakohane on Jeesus seksuaalvägivalla ohvriks tunnistada, et laiemalt kõnetada seksuaalset kuritarvitamist kogenute, eriti meeste, jätkuva häbimärgistamise teemat.

Paastuaeg pakub meile võimaluse seda ristilöömise karmi tegelikkust meenutada ja seondada nende tähtsate küsimustega, mida kirikute ja kogu ühiskonna jaoks tõstatavad liikumised nagu #MeToo ja Shiloh’ projekt. Kui me Jeesuse seksuaalset kuritarvitamist tunnistame, siis vahest oleme ka altimad tunnistama seksuaalset kuritarvitamist meie endi kontekstides.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Endel Valdas.

Lugu ilmus algselt 23. märtsil.


Katie Edwards juhib Suurbritannia Sheffieldi ülikooli Valdkondadevaheliste Piibliuuringute Instituuti (SIIBS) ning kaasjuhib Shiloh’ projekti – Sheffieldi, Leedsi ja Aucklandi ülikoolide ühist uurimistööd vägistamiskultuurist, religioonist ja piiblist (The Shiloh Project).

David Tombs on Uus-Meremaa Otago ülikooli professor, Lõuna Aafrika Bloemfonteini Free State’i ülikooli kaasuurija ning Shiloh’ projekti kaastöötaja.

Tagasi üles