Sankt-Peterburi Riikliku akadeemilise Boris Eifmani balletiteateri lavastus «Onegin».

FOTO: Valentin Baranovsky

Balletti nimetatakse nüüdisajal plastiliseks väljenduskunstiks. Mulle tundub see mõiste üsna sisutühi, justkui käiks jutt kurttummade keelest. Kurttummade keel, žestide, miimika keel, pingestatud keha eneseväljendus, käte kirglik liigutamine annab tõepoolest edasi kogu helist ilma jäänud inimese tundespektrit. Aga see on sunnitud vaikimine, mis otsib endale alternatiivi.

Ballett aga, mis üritab midagi väljendada, pidades silmas sõna, aga ikkagi vaikides, on pigem tsirkuse pantomiim, klouni etteaste, kelle üle kas naerdakse täiest kõrist või pühitakse silmast pisarat.

Nimelt on ju tänapäeval kõik žanrid üksteisega asendatavad ja segatavad, kõik kasutavad teiste vahendeid ning tantsivad ju kõik, kes vähegi oskavad, veel enam need, kes ei oska.