Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed: kolm ettepanekut Eesti teaduse jätkusuutlikkuse tagamiseks

Eesti Teaduste Akadeemia. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Teaduse üldise alarahastamise tõttu on aeg väga tõsiselt mõelda, kuidas tagada Eesti teaduse jätkusuutlikkus. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed leiavad, et kiiret ja jätkusuutlikku lahendust vajab doktoranditoetustega seonduv.

Ebapiisavad doktoranditoetused on tekitanud olukorra, kus paljud andekad doktorandid on sunnitud tegema doktorantuuri ajal täiskoormusega mitteerialast tööd või peavad sellest teadusliku hariduse viimasest etapist sootuks loobuma.

Eneli Kindsiko andmeil venivad või katkevad doktoriõpingud vähemalt igal kolmandal doktorandil ülikooliväliste tööülesannete tõttu[1].

Viisteist aastat tagasi tõsteti doktoranditoetust keskmise palga tasemele ehk 6000 krooni/kuus (387,47 eurot kuus).

Aastani 2016 jäi doktoranditoetus muutumatuks, samas kui Eesti keskmine netosissetulek tõusis 1146 euroni[2].  

Aastal 2016 tõsteti doktoranditoetust 10 protsendi võrra ning sel aastal 57 protsendi võrra.

See ei ole paraku piisav, sest ka praegu moodustab doktoranditoetus vaid ligi 60 protsenti vabariigi keskmisest netopalgast ehk on vaid 633 eurot kuu kohta.

Eksperdid soovitavad doktorantidele tagada vähemalt 1–1,2 keskmise netopalga suuruse sissetuleku, et võimaldada doktorantide pühendumist oma teadustööle[3].

Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on mõistnud vajadust tõsta doktorantide sissetulekut.

Nad on enda eelarvelistest vahenditest otsustanud tõsta doktorantide sissetulekut keskmise palga tasemele lisaks makstava stipendiumi abil.

Kuigi sellisel rahastusmeetodil tõstetakse doktorantide netosissetulekut, ei maksta stipendiumilt sotsiaalmaksu.

See tähendab, et näiteks vanemapalka või töötukindlustushüvitise arvutamisel võetakse arvesse vaid riikliku doktorandistipendiumi mahtu.

Ka käsitletakse doktorantuuri kui viimase astme õpet, mis tähendab, et doktorantuuriaastad ei lähe arvesse pensioni arvutamisel.

Samuti hindavad pangad doktorandile makstavat sissetulekut ebakindlaks sissetulekuallikaks ning seetõttu on doktorantidel raskendatud pere- ja kodulaenu saamine. 

Lisaks sellele tekitab ülikoolidesisene lahenduste otsimine olukorra, kus erialade/ülikoolide doktorantide sissetulekud erinevad drastiliselt.

Näiteks on praegu doktorante, kelle ainuke sissetulek on doktoranditoetus.

Teiseks on doktorandid, kes saavad riiklikku doktoranditoetust ja maksuvaba stipendiumit ülikoolilt ning kolmandatele makstakse lisaks toetusele töötasu.

On ju ilmne, et sellisel juhul pole kõigile tudengitele tagatud võrdsed võimalused doktoriõppeks.

Seetõttu on üleriikliku doktoritoetuse tõstmine hädavajalik tagamaks kooskõla kõrgharidusprogrammi (2017–2020) põhimõtetega[4].

Euroopa ja Põhja-Ameerika ülikoolides on värske doktorikraadiga järeldoktorid peamised eesrindliku teadustöö tegijad.

Eestis osalevad selles enam-vähem võrdselt doktorandid ja teadustöötajad, sest Eestis on doktorikraadi kaitsjate hulk madal ning teadlaste madalad töötasud ei motiveeri ka andekaid välismaalasi Eesti ülikoolidesse tööle asuma.

See paneb meie doktorantide õlgadele väga suure koorma – neilt oodatakse juba karjääri alguses väga tugevat teadustööd ning üsnagi suures mahus.

Nimelt on Eestis doktorikraadi saamise tingimus vähemalt kolm teadusartiklit, ent paljudes muudes maades selline nõue puudub.

Õnnestumise korral on Eesti värsked doktorid seega vägagi hea kvalifikatsiooni ja oskustepagasiga konkurentsivõimelised kandidaadid järeldoktori kohtadele välismaistes ülikoolides.

Eesti riik on viimase kahe rahastusperioodi (2007–2013 ja 2014–2020) vältel teinud tõukefondide ressursside abil märkimisväärseid edusamme infrastruktuuri edendamiseks.

Ehitatud on uusi hooneid-laboreid ja investeeritud tipptasemel aparatuuri. Täna on see aparatuur uudne ning võimaldab teha eesrindlikku teadustööd. Samas ka teadusaparatuur devalveerub ja amortiseerub. Näiteks arendatakse välja uued meetodid ja metoodikad, mis on täpsemad, võimaldavad mõõtmisi teostada kiiremini vms.

Kui Eesti riik soovib seniseid investeeringuid ka efektiivselt rakendada, siis tuleb säilitada kriitiline hulk tippteadlasi ja -spetsialiste ning võimaldada neile ka motiveerivad töötingimused ja -tasu.

Tänane doktoranditoetus aga ei innusta noori valima teadlaskarjääri ega viima lõpuni enda õpinguid.

Seetõttu on doktoranditoetuse tõstmine vähemalt keskmise palga tasemele kriitilise tähtsusega säilitamaks Eesti kui teadusriigi jätkusuutlikkus.

Eesti teaduse jätkusuutlikkuse tagamiseks peame oluliseks, et doktoranditoetusega viiakse sisse järgmised muudatused:

1. Doktorandid kui teadustööd tegevad inimesed peaksid töötama nooremteaduritena.
    
2. Tõsta doktorantide sissetulek tasemeni, kus see on Eesti keskmise brutopalgaga samal tasemel.
    
3. Doktorantide töötasu summa fikseerimise asemel seotakse see Eesti keskmise brutopalgaga, et vältida doktroanditoetuse järjekordne stagneerumine aastateks.

Oleme veendunud, et sellised muudatused tagavad Eesti teaduse jätkusuutlikkuse ja piisava tööjõu tippteaduse tegemiseks. Nii väheneb doktorantide ebakindlus, sõltuvus juhendaja rahalistest vahenditest ja tõuseb motivatsioon teadustööle pühenduda ning lõpetada doktorantuur ettenähtud nominaalajaga.

---

[1] E. Kindsiko magistritöö «Akadeemilise karjääri mustrid Tartu Ülikooli doktorantide näitel», 2013.

[2] https://www.stat.ee/stat-keskmine-brutokuupalk

[3] M. Maidla «Kolm küsimust doktoriõppe süsteemi kohta», Sirp, 2016.

R. Aljas «TTÜ paneb teaduskonnad kokku ja garanteerib igale doktorandile Eesti keskmise palga», Eesti Päevaleht, 2016.

[4] Haridus- ja teadusministeerium, «Kõrgharidusprogramm 2017-2020», 2016.