Diana Poudel

FOTO: Erakogu

Järgmine kord, kui vanem uurib lapselt, mis koolis toimus ja mida sõprade juures tehti, siis küsigu ta ka seda, millega võsuke internetis tegeles, kirjutab raamatu «Turvaline internet. Digimaailma  teejuht» autor Diana Poudel.

Viimasel ajal oma turvalist internetti käsitlevast raamatust rääkides olen väga tihti kuulnud vastuseks: «Seda peaks lugema minu laps/ema/vanaema/lapse õpetaja/õpilase vanem/...»

Kui ma esimest korda kuulsin seda fraasi, siis tundus isegi loogiline. Kes meist ei teaks mõnda inimest, kes jagab oma Facebooki seinal paar aastat tagasi pankrotti läinud firmade auhinnamänge ja hüppab rõõmust, kui veebileht teatab talle, et ta on 100 000. külastaja ja tal on võimalus osaleda iPhone X loosimisel. Täiesti loogiline, et kuuldes sõnapaari «turvaline internet» tuleb silme ette just see inimene.

Aga pärast viiendat ja kümnendat korda sama fraasi kuuldes hakkas juba veidi veider. Sest tundub, et 99 protsenti inimestest teab kedagi, kes vajaks interneti teemal harimist, kuid üksikud arvavad, et neil endal sellel teemal teadmisi vajaka jääb. Ja kas peaksin üldse kurtma? Kinkeraamat on turunduslikult väga hea müügiargument.

Tegelikult olen siiski mures. Sest seda vastutuse puudumist olen näinud ka koolides. Kes vastutab selle eest, et lapsed oskaksid internetis turvaliselt liigelda? Kui seda küsimust esitada õpetajatele, siis saab vastuseks, et see, kes lapsele nutiseadme annab, peaks ka õpetama, kuidas sellega vastutustundlikult ringi käia. Kahjuks enamik lapsevanemaid jälle loodavad ja eeldavad, et kool annab lastele eluks vajalikud digipädevused, mille hulka kuulub ka turvaline internetikäitumine.

Kui vaadata laiemat pilti, siis on nii lapsevanemad kui ka õpetajad praegu nagu siilid udus. Me peame lastele õpetama teemasid, milles me ennast absoluutselt kindlalt ei tunne. Ja lapsed tunduvad ju niikuinii kogu seda tehnikateemat suurepäraselt valdavat – küllap nad siis teavad, mida teevad.

Kas tõesti?

Olen nüüd ise andnud tunde kümnetes klassides väga erinevates koolides ja oleme internetist ning seal toimuvast rääkinud nii esimese klassi laste kui gümnaasiumit lõpetavate noortega. Ja nende vestluste põhjal julgen täie kindlusega väita, et tegelikult ei saa noored aru, kuidas internet toimib. Eriti valjuks läheb sumin tavaliselt siis, kui nad mõistavad, kuidas ühe sõbra kehv netihügieen võib mõjutada tegelikult kogu sõpruskonda või klassi.

Teine levinud linnalegend kipub olema see, et algklassilastele on liiga vara internetist põhjalikumalt rääkida – nad niikuinii ei saa aru. Muidugi tuleb esimese klassi põnnidele asju veidi teistmoodi seletada, kui järgmisel sügisel gümnaasiumisse minevale noorele, kuid ka neil väikestel inimestel on tekkinud virtuaalmaailmas ringi liigeldes juba päris suured ja hirmutavad probleemid.

Aga kes siis vastutab?

See vastus on tegelikult lihtne – vastutab lapsevanem. Kui sinu laps tõmbab alla viiruse, mis krediitkaardiandmed varastab, siis kahju kannatab kogu pere. Kui mingi pahavara teeb arvutisse tagaukse, mille abil seda arvutit kasutatakse küberrünnakutes, siis taas on lapsevanem see, kes politseiga peab aega veetma ja seletama, et tegelikult ei ole kuritegelik häkkimine pere õhtune hobitegevus. Ja need on veel need mitte nii hirmsad stsenaariumid, mida lapse rumal netikasutus endaga kaasa tuua võib.

Muidugi peab ka koolil olema roll, kuid paratamatus on see, et häid IT-õpetajaid otsitakse tikutulega taga ja isegi kui õpetajad annavad endast parima, et lapsi ka digiteemadel harida, siis tegelikult ei tea nad kõike, mida lapsed internetis teevad.

Mis on lahendus?

Lihtsaid lahendusi, mis kõik mured korraga lahendaks, kahjuks ei ole. Aga tegelikult piisaks ka sellest, kui kõik lapsevanemad tunneksid veidi rohkem huvi selle vastu, mida lapsed internetis teevad. Hiljutine uuring näitas, et kolmandik lapsevanemaid ei tunne absoluutselt huvi lapse tegevuste vastu internetis ja vaevalt ka kõik ülejäänud päris pidevalt end kursis hoiavad. Seega järgmine kord, kui uurid lapselt, mis koolis toimus ja mida sõprade juures tehti, siis küsi ka seda, millega ta internetis tegeles. Kellega ta suhtles, milliseid veebilehti külastas ja milliseid mänge ta mängis. Minu kogemus ütleb, et lapsed tegelikult tahavad oma virtuaalset elu jagada – tuleb lihtsalt küsida ja kuulata. Isegi kui iga kord kõigest aru ei saa, siis see on ka täiesti normaalne. Lastele meeldib tegelikult täiskasvanutele asju seletada.

Turvalisi seiklusi digimaailmas!