Jaak Jõerüüt: ehmatavalt sageli meenutab kogu see juba aastaid kestnud Rail Balticu protsess sovetiaega

Jaak Jõerüüt.

FOTO: Eero Vabamägi

Ma tahan Eestile igati kasulikku ja head raudteed. Ma tahan, et Rail Balticu protsessis ilmnenud läbipaistmatus, vastuargumentide tuim tõrjumine, teise arvamuse esitajate sildistamine jm selline ei kanduks edasi järgmiste suurprojektide protsessidesse, sest need tulevad niikunii, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt. 

Vahel käiakse mõne majandust puudutava suurteema juures jälle välja vana kaart a la jääge oma liistude juurde, kultuuritegelased-intelligendid. Rail Balticu puhul on seda viimase paari aasta jooksul tehtud korduvalt ja esimene valesilt, mis tahtlikult käibele lasti, ja ringleb siiani, on see, justkui oleksid Rail Balticu praeguse protsessi puhul probleemidele tähelepanu juhtijad lihtsalt suurraudtee vastased. See on puruvale number üks.

Nüüd libastus korraks sildistamise ja sedakaudu ekslike järelduste valda üllatuslikult isegi nii haritud ja mitmekihiliselt mõtlev inimene nagu lugupeetud Raivo Vare, oma äsjases intervjuus Postimehele. Raivo, ei midagi isiklikku, aga teeks õige selle liistudeasja päris selgeks, puust ja siniseks: meie kõikide liistud on ühed ja samad: Eesti ja elu Eestis.

Kuid tõukudes küll intervjuust, tahan kõnelda ka muust.

Esiteks. Kas keegi kujutab ette olukorda, et kui teatrisaalis on näha istumas gruppi ärimehi, siis vihjab keegi järgmisel päeval lehes, et ega neil muud põhjust teatrisse ilmuda polnud, kui et ärigrupil tekkis kange vajadus saada tagasi oma kaotatud avaram positsioon ühiskonnas ja näidata end kultuurisammastena; ise nad enamasti ei tea sedagi, mis asi on misanststeen?

Teiseks. Kultuuritegelastesse ja nn intelligentidesse pilkava, patroneeriva ja sildistava alatooni või tooni kasutamine on paraku ankurdatud sovetiaega. Ma ei kujuta ette, et sellise tooni kasutamine sarnases kontekstis tuleks kõne alla näiteks naabrite juures Põhjamaades, mis on meil ju pikalt olnud ühiskonna mudel-eeskujuks.

Kolmandaks, veelgi üldisemalt. Kaasamise, avatuse ja vastastikuse mõistmise õhkkonda kui eesmärki ja ideaali on kuulutanud Eestis kõik poliitikud ja kõikid elualade liidrid pidevalt, nii et sildistamise ohu ilmudes oleks mõistlik tajuda, kus suured sõnad ja väiksed sõnavõtud konflikti sattuvad.

Kultuuritegelastesse ja nn intelligentidesse pilkava, patroneeriva ja sildistava alatooni või tooni kasutamine on paraku ankurdatud sovetiaega.

Neljandaks, ikka põhimõtteliselt. Praeguses maailmas on haridused, ametid ja tegevused ammu segunenud, nii et ühelisi templeid inimestele laubale vajutades on viga kerge tulema. Ma võin ennastki näiteks pakkuda. Mul on majandusteaduskonna diplom, ma olen tegutsenud aastaid poliitiku ja riigiametnikuna, asutanud väikekirjastuse, kirjutanud üle kahekümne raamatu ja olen praegu tegutsenud ka ajakirjaniku-kolumnistina. Siit saab ju valida sildi vastavalt vajadusele ja maitsele... Vahemärkusena ja muiates võiks meenutada kasvõi maailmakuulsat kunstnikku Paul Gauguini, kes tegutses hulk aega ka börsimaaklerina, enne kui tüdines sellest.

Pealegi, sildid on paraku argumentum ad hominem-meetodi üks alaliike ja see meetod ei kuulu hea tooni juurde.

Viiendaks. Põhimõtted ja konktreetne Rail Baltic koos. Hiljutine ÜRO koostöökogu (Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services) raport, mille koostamisest võtsid osa 550 inimest kogu planeedilt, esitab teadlaste analüüsi, kus keskkonna seisundit uurides anti strateegilisi soovitusi poliitikutele, abiks nende otsuste kujundamisel.

Eestist võttis raporti koostamisest osa Tartu Ülikooli teadur, ökoloog Aveliina Helm. Tsiteerin teda: «Aruande ehk olulisim leid oligi see, et vana moodi edasi minnes seavad elurikkuse kahanemine ja keskkonnamuutused ohtu meie majanduse, sissetuleku, toidutootmise, puhta õhu ja vee, kahandades nii väga oluliselt meie elukvaliteeti. … Jutt ei ole sajanditest, vaid aastakümnetest. Eks nüüd ongi valida, kas võtame selle vältimiseks midagi ette – isegi kui selleks on vaja olulisi ümberkorraldusi – või paneme silmad tuleviku ees kinni.»

Ma pole naiivne ega usu, et riigikogu homme või ülehomme teeks kannapöörde või vähemalt hakkaks asja uuesti arutama. Liiga palju on seal praegu parteilist kuulekust ja liiga vähe summaarset julgust mõtelda väljaspool eilseid raame.

Artiklis, mis on sündinud tema jutuajamisest toimetaja Hans Allaga, on ka järgmine mõtlemapanev lõik: «Kui me maailma järjekindla põhjalikkusega rikume, asudes seisukohal, et oleme loodusest kuidagi eraldi, ega tunnista oma sõltuvust loodusest, kaotame ka selle mugavuse, mille oleme tänaseks tootnud.»

Kes vähegi viitsib, leiab konteksti kuuluvat tsiteerimisväärset veel ja veel, lugematutest allikatest ja mitmes keeles. NB! aga kõikidele, sealhulgas poliitilistele otsustajatele on see, et maailma ja elu primitiivne lahutamine eraldi tükkideks nagu keskkond contra majandus jne, toob tagasilöögi just sealt, kust oma tükist kramplikult kinni hoidjad ja teiste arvamuste tõrjujad kõige vähem oodata oskavad.

Kuuendaks. Oma allkirjast 424 kirjale. Ma pole naiivne ega usu, et riigikogu homme või ülehomme teeks kannapöörde või vähemalt hakkaks asja uuesti arutama. Liiga palju on seal praegu parteilist kuulekust ja liiga vähe summaarset julgust mõtelda väljaspool eilseid raame.

Aga ma arvan, et nooremad poliitikud ja riigiametnikud ja ajakirjanikud ei aimagi, kui ehmatavalt sageli meenutab kogu see juba aastaid kestnud Rail Balticu protsess sovetiaega, seda läbi järgmiste tunnuste: sagedane läbipaistmatus stardist peale; probleemitõstjate halvustav sildistamine kuni kuni nende nimetamine vaenlaste vaenlaste käsilasteks ehk riigivastasteks; hoiak, et mis «ülevalt» tuleb on ainuõige ja vasturääkimine on kurjast; ning lootuste ja illusoonide esitamine 99,9 protsendilise kindlusega tõe pähe. Ma paraku mäletan, millega paljud sarnaselt läbisurutud protsessid lõppesid ega taha seda värki tagasi.

Mida te tahate, küsitakse vahel. Mina tahan lihtsalt arusaadavaid asju, näiteks seda, et võim oskaks vaielda nendega, kes pole võimul, vaielda ilma jõupositsioonita, argumentide keeles. Ma tahan Eestile igati kasulikku ja head raudteed. Ma tahan, et Rail Balticu protsessis ilmnenud läbipaistmatus, vastuargumentide tuim tõrjumine, teise arvamuse esitajate sildistamine jm selline ei kanduks edasi järgmiste suurprojektide protsessidesse, sest need tulevad niikunii.

Ja huvitav küll, aga niisamuti (arvatavalt) nagu Rail Balticu praegusel kujul jäigalt läbisurujad –  kes teevad seda ameti, kes kasumi, kes ülemustehirmu tõttu – igatsen minagi, et Eesti elu jääks elamisväärseks igas mõttes. Ning et lõpuks tekkiks normaalne arvamuste vahetamise ja kokkupuutepunktide otsimise kultuur. Siiski.

Tagasi üles