Andrei Kuzitškin mereväebaasis.

FOTO: Andrei Kuzitškin

Eesti tulevaste kodanike isamaaline kasvatus peab käima nii eesti kui ka veel intensiivsemalt vene koolides. Küllap selles peitubki Eesti peamine sõjasaladus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Nõukogude kirjanik Arkadi Gaidar kirjutas lasteraamatu «Muinasjutt sõjasaladusest».

Selles tahavad nelikümmend kuningat, kes esindavad ülemaailmset kodanlust, vallutada maad, kus elas väikemees Kibaltšiš, aga ei suuda jagu saada Punaarmeest.

Kodanlased püüavad väikemees Kibaltšiši kinni ja hakkavad talt saladust välja pinnima: milles ometi peitub Punaarmee võitmatuse allikas? Väikemees Kibaltšiš suri, aga peamist sõjasaladust välja ei andnud.

Uuel ajal tekivad uued muinasjutud, mis ähvardavad vahel lausa tõeluseks saada: Eesti on sattunud lääne ja Venemaa vastasseisu eesliinile ning võib kergesti muutuda rinderiigiks.

Aga kas on ka meie pisikesel maal olemas oma peamine sõjasaladus, mis lubaks saavutada võidu konflikti korral Venemaa isevalitseja, suure ja kohutava Pu armeega?

Sellele küsimusele vastuse leidmiseks võtsin osa kõrgematest riigikaitsekursustest, mida juba neljandat korda korraldavad üheskoos Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, Sinu Riigi Kaitse ja Integratsiooni Sihtasutus.

Infoblokaad aitab vene inimesi teadmatuses hoida

Kursustel osalesid Kirde-Eesti ja maa teiste venekeelsete kogukondade esindajad. Rühma sellist koosseisu ei saa pidada juhuslikuks.

On täiesti arusaadav, et ülemaailmse infosõja tingimustes, mida Venemaa on alustanud lääne demokraatlike riikide vastu, on hübriidse inforelva peamiseks ründeobjektiks saanud Euroopa venekeelne hajala.

18. märtsil peetud Venemaa presidendivalimised kinnitasid Venemaa propaganda tõhusust: Vladimir Putin sai väljaspool Venemaad eri riikides 50 kuni 95 protsendi valima tulnud inimeste toetuse.

Ainult üliliberaalses Hollandis pälvis igihaljas Venemaa president alla poole – 49,1 protsenti – hääletajate toetuse.

Eesti seevastu alt ei vedanud: Putini poolt hääletas 94 protsenti valimas käinutest.

Järeldus: Eesti venekeelne kogukond asub jätkuvalt Venemaa ajakirjanduse infoväljas, kus ülima hoolega kujundatakse maailmapilti, millel pole peaaegu ühtegi kokkupuutepunkti tegelikkusega.

Tallinnas Venemaa saatkonna juures tekkis presidendivalimistel hääletada soovijatest järjekord.

FOTO: Liis Treimann

See-eest on selles maailmas Putin kõige vingem vend, Venemaa sõjavägi võimas ja võitmatu, Euroopa ja Ameerika Ühendriigid aga pisikesed tigedad koeranässid, kes oma klähvimisega aina Vene karu ärritavad.

See müüt on loomulikult sündinud Venemaa televisiooni sügavustes, aga toidab ja viib edasi seda Venemaa kodanike ülim teadmatus ja asjatundmatus, kes ei taipa õieti midagi tegelikust poliitikast, ajaloost ja rahvusvahelistest suhetest.

Neid kinnismõtteid üritasid lammutada ja hajutada riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kaadridiplomaat, välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektor Rein Tammsaar, ettevõtja Raivo Vare, Eesti kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindral Indrek Sirel, Kaitseliidu kolonelleitnant Artur Lillenurm, Soome ja Euroopa Liidu endine sõjaväeluure ülem, erukontradmiral Georgij Alafuzoff, Kiievi Maailmapoliitika Instituudi tegevdirektor Jevgen Magda.

Iseloomulik oli tõik, et kõik kõnelejad kasutasid vene keelt. Mis annab ilmekalt tunnistust, et Eesti sõjaline ja poliitiline eliit on avatud ja salliv.

Nii et vähemalt üks Venemaa propaganda stampe vene keele diskrimineerimise kohta pudenes kõrgematel riigikaitsekursustel kohe pihuks ja põrmuks.

Lisaks hajutati veel üks peamistest, juba sõjandusega seotud müütidest.

Nii olme- kui ka eksperttasandil väljendavad paljud venemaalased ja nende rahvuskaaslased Eestis lakkamata kahtlust selle suhtes, et Eesti kaitsevägi võiks suuta pikemat aega vastu panna Venemaa sõjaväe ründevõimsusele.

See müüt on loomulikult sündinud Venemaa televisiooni sügavustes, aga toidab ja viib edasi seda Venemaa kodanike ülim teadmatus ja asjatundmatus, kes ei taipa õieti midagi tegelikust poliitikast, ajaloost ja rahvusvahelistest suhetest.

Kusjuures seda võhiklust kultiveerivad pingsalt ka Venemaa massimeedia ja haridussüsteem.

Vene mees vaatab televiisorist president Vladimir Putini kõnet.

FOTO: SCANPIX

Ja nii kinnitavadki kõikvõimalikud autorid ühismeedias ilmuvates artiklites lakkamata õnnejoovastuses, et kaks-kolm päeva pärast sõjategevuse algust on Venemaa tankid Tallinnas, dessant maabub Saaremaal, Tartus kerkib aga ülikooli kohale Venemaa lipp.

Samal ajal pole neil Venemaa patritootidel vähimatki aimu (või nad ei taha seda tunnistada), et Eesti võitis Punaarmeed ja saksa relvajõudegi 1918.–1920. aasta Vabadussõjas. Väike Soome aga pidas 1939.–1940. aasta Talvesõjas Nõukogude Liidu survele edukalt vastu ning suutis, ehkki inimkaotuste ja territoriaalsete järeleandmiste hinnaga, kõigest hoolimata iseseisvuse alal hoida. Kusjuures Punaarmee kaotused olid viis korda suuremad kui soomlastel. Kuid tänase Venemaa sõjaväe sõdurid ja isegi ohvitserid ei tea sellest õieti midagi.

Nad ei tea sedagi, et Balti riikidesse ja Poolasse on Venemaa heidutamiseks paigutatud NATO liitlaste lahinguüksused, mis peavad õppusi ning valvet õhuruumi üle.

Nii nagu ei saa olla NATO sõda Leningradi oblastiga ehk Venemaa osaga, nii ei saa olla ka Venemaa sõda Eestiga ehk Euroopa osaga.

Selles teadmatuses võisin veenduda isiklikult kirjavahetuses ühe praeguse Venemaa sõjaväelasega, keda hirmsasti üllatas teadasaamine, et Eestis viibivad Suurbritannia sõdurid.

Ta oli lugenud sellest kuskilt foorumist ja küsis minu käest: «A misse Suurbritannia unustas Eestisse midagi maha või?»

Selles küsimuses peitub kogu täiuses see infoblokaad, mida Venemaa ajakirjandus Euroopa ümber rajab.

Pidin talle siis seletama, et Eesti on üks osa Euroopa globaalse kaitse süsteemist ning relvajõudude rahvusvaheline iseloom on selle süsteemi tõeline vundament.

Nii nagu ei saa olla NATO sõda Leningradi oblastiga ehk Venemaa osaga, nii ei saa olla ka Venemaa sõda Eestiga ehk Euroopa osaga.

Mis tahes agressioon mõne NATO liikmesriigi vastu tähendab kõigi kaitsealliansi 29 liikmesriigi ründamist.

Sellele võib veel lisada kahepoolsed sõjalised lepingud NATO-väliste riikidega, näiteks Austraalia, Soome ja Rootsiga.

Kõige võimsam relv peitub peas

Kõrgematel riigikaitsekursustel saime ammendava ülevaate Eesti välispoliitika ja julgeolekusüsteemi prioriteetidest.

On täiesti selge, et lääne ja Venemaa halvad suhted ei too kuidagi tulu Eestile, kes peab aastast aastasse üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust kulutama riigikaitsele.

Eesti ei kavatse Venemaaga sõdida, aga agressiooni tagasilöömiseks on siiski valmis.

Välja on panna küll vähearvuline, aga hea väljaõppega relvajõud, Kaitseliidu vabatahtlikest reserv, tänapäevased laskurrelvad ja varustus, lennuvägi, korralik taristu, küberkaitsekeskus.

Mõnda uuemast sõjavarustusest nägime mereväebaasis, kus meile näidati miinijahtijaid, mis on varustatud veealuse luure jaoks mõeldud droonidega.

Käisime ka kasarmutes ja sõime sõjaväesööklas lõunat. Sõdurid, jah, olid kleenukesed, aga toidetakse neid igatahes hästi. Võib-olla nad siis teenistuse lõpuks kosuvad korralikult.

Need, kes kõnelevad võimaliku sõja korral hõlpsast võidust Eesti üle, on mõnevõrra elust maha jäänud.

Nüüdisaegne sõda algab rakettide ja õhuväe löögiga, millele järgneb diversiooni- ja luuresalkade dessant ning strateegiliste objektide hõivamine piiritsoonis.

Alles lõppjärgus tuleb ulatuslik maismaaoperatsioon kõigi oma tankide, jalaväe lahingumasinate, soomustransportööride ja igasuguse muu liikuva tehnikaga.

Igal etapil on vaenlane võimalik peatada minimaalse elavjõu, aga jõulise tehnilise ülekaalu varal.

Nii on Eestil kui tehnoloogiliselt eesrindlikul riigil võimalik edukalt vastu seista toore jõu poolest üle vaenlasele, kelle supertank Armata kipub Punasel väljakul välja surema, animatsiooniraketid on aga üle võetud paarikümne aasta tagustest ulmefilmidest.

Vaenlast ei tasu alahinnata, aga ülehinnata ei ole teda ka mõtet.

Loomulikult ei suuda ma isegi kõige kohutavamas unenäos ette kujutada Eesti ja Venemaa sõda.

Aga kui see sõjaline konflikt peaks teoks saama, siis olen täiesti kindel, et see ei juhtu Eesti süül. Mis tähendab, et Eesti peab ennast kaitsma.

Kenasti vastas küsimusele, kui kaugele võib Eesti sõjavägi taanduda, enne kui suudab peatada Venemaa vägede pealetungi, kindralmajor Indrek Sirel:

«Aga miks me peaksime taganema? Me kaitseme oma piiri ja oma kodumaad kõigi jõudude ja vahenditega. Ja need on meil olemas!»

See ongi kõige võimsam relv – valmisolek kaitsta kodumaad. See on iga riigi tõelise patrioodi püha kohus. Niisiis, Eesti vajab patriootlikku kasvatust sõltumata keelest ja rahvusest. Eesti tulevaste kodanike isamaaline kasvatus peab käima nii eesti kui ka veel intensiivsemalt vene koolides. Küllap selles peitubki Eesti peamine sõjasaladus.

Autor tänab kutse eest osaleda artiklis mainitud haridusprogrammis kursuste juhatajat Madis Mikkot ja organisaatoreid Grigori Senkivi ja Dmitri Teperikut.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.