Aarne Mäe: talent tuleb koju

Aarne Mäe. Foto: Erakogu

Paari nädala eest käsitles ligi 24 aastat Ameerika Ühendriikides elanud ja seejärel kodumaale naasnud Neeme Raud Postimehe kultuuri- ja arvamuslisas AK võõrsilt kodumaale naasjate teemat. Küsimus oli selles, kas riik ootab neid ja pakub neile midagi või peab tagasipöördujaid läbikukkunuks.

Tagasipöördujate esialgne eufooria asendub sageli pettumusega argipäevas, kujukas näide Virumaal on Kaido Höövelson. Laekvere kandist pärit maapoiss, kes tegi Eesti kuulsaks üle maailma, tuli 2013. aasta sügisel pärast kümneaastast profikarjääri lõppu Jaapani sumoareenidel koju, kuid siin oldud aeg jäi lühikeseks. Ajakirjanikud küll voorisid Laekvere ja kuulsuse veisefarmide vahet, tõsi küll, suuremalt jaolt jaapanlased. Eestimaa kuulus poeg aga ei kohanenud – ta tundis, et pole oodatud.  

Pool aastat hiljem leidis ta end taas tõusva päikese maalt, kus teda lausa jumaldatakse.

Vahetult enne seda vedas president Toomas Hendrik Ilves projekti «Talendid koju!», mille raames saabus kahe aasta jooksul Eestisse tagasi 27 välismaal töötanud eestimaalast.

«Meie ei tohiks pahaks panna, et inimesed lähevad välismaale, kui nad on leidnud midagi, mida nad suudavad seal teha. Aga ma usun, et me peame tegema kõik selleks, et kui need inimesed tahavad tagasi tulla, et nad saavad seda teha ja nad ei oleks tõrjutud,» selgitas Ilves toona, tuues öeldu kohta parimaks näiteks just Baruto, kes ei oleks kunagi saanud maailma parimaks sumomaadlejaks Eestis tegutsedes.

Nüüd on ka Ilves ise Eesti tolmu jalgadelt pühkinud. Ent Kaido Höövelson üritab juba järgmisel kuul uut tagasitulekut. Päriseks. Ta on soetanud selleks Rakvere lähedale Pajustisse maja, kus tahab kindlustada oma perele rahuliku ja õnneliku elu, sest kärarikkas Tokyos ja sealses kitsas korteris seda ei leiaks.

Esmalt soovib vägilane kohaneda siinse eluga, seada tasapisi plaane ning mitte tormata. Võin oma mütsi ära süüa, kui eemalt Eesti elu ja siinset poliitikat kriitilise pilguga vaadanud meest peatselt poliitikasse ei tõmmata. Kas see ongi meie vabariigis õnne tipp, on iseküsimus.

Iseküsimus on seegi, mida saaks riik tagasipöördujatele pakkuda ja kas peakski midagi pakkuma. Las esindavad Eestit ilma peal, kuniks nad oma päritolu salgama ei hakka. Nagu ütles Kaido Höövelson: kel isamaa-armastus piisavalt suur on, tuleb siia nii või teisiti.

Teatud paralleeli võiks siin näha suhetega Tallinna ja muu Eesti vahel. Mõne aasta eest moodustati meil võrkpalliklubi, kuhu kutsuti kokku kõik paremad mängijad üle Eesti, kaasa arvatud treener. Edu oli ajutine, see asi pudenes üsna kiirelt laiali.

«Kui siin ruumis on mõni keskkaitsja, olen valmis kõnelusteks,» viskas FC Liverpooli treener Jürgen Klopp enne äsjast Meistrite liiga kohtumist Manchester Cityga võllanalja. «Kui siin lugejate hulgas on mõni hea ajakirjanik, ootan tema kõnet,» võiksin minagi üleskutse teha. Kuid ilma naljata. Eestis on väga palju andekaid ajakirjanikke, kes on pärit Virumaalt. Nad ei tule tagasi, sest siis tunnistaksid nad end üldise arusaama järgi ju läbikukkunuks.