Tõnis Saarts: Kaja Kallase kolm suurt dilemmat

Kaja Kallas. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kaja Kallase ees seisavad Reformierakonna juhina väga põhimõttelised küsimused, mis vajavad vastust, kirjutab Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika dotsent Tõnis Saarts.

Miks peaksime arvama, et Kaja Kallasel läheb Reformierakonna värske liidrina võrreldamatult paremini kui paljudel varasematel Eesti poliitika tipptasandile sisenejatel, kellele on pandud ebarealistlikke lootusi? Ehk on mõnel lugejal meeles siiras õhin ja entusiasm aastal 2002, mis saatis toonase riigikontrolöri Juhan Partsi tulekut Eesti poliitikasse ja tema saamist Res Publica etteotsa. Jah, Parts ja Kallas on üsna erinevad isiksused ja nende karjääriteed poliitikasse on olnud väga lahknevad, kuid päris meelevaldne see paralleel siiski pole, kui järele mõelda.     

Kallase väljakutsed on keerulisemad, kui võiks esmapilgul näida. Peale lõhestunud erakonna kokkulappimise tuleb tal Reformierakonna uue juhina leida vastus kolmele suurele küsimusele: kas jätta erakond rahvuskonservatiivsele lainele või muutuda päris liberaalideks; toetada sotsiaalriiki või võtta turukeskne suund; tegeleda oleviku igapäevaprobleemidega või julgeda mõelda laiemalt ja suuremalt? Ükskõik, mis valikuid Kallas teeb, tunneb mingi osa valijatest ja Reformierakonna ootusärevatest liikmetest end petetuna.

Kõigepealt pingest rahvuskonservatiivsuse ja tõelise liberaalsuse vahel, millest viimane tegeleb peamiselt elustiili- ja individuaalsete vabadustega ega vaata maailma kitsalt läbi sinimustvalgete läätsede. Rahvuslus, Savisaare- ja Venemaa-hirmule rõhumine aitas Reformierakonnal võita kolmed valimised järjest. Kindlasti premeeriti neid ka majandussaavutuste ja hea kriisijuhtimise eest (majanduskriisi päevil), kuid Oravapartei tipud teavad suurepäraselt, et edu tõi ikkagi ennekõike «vene kaardi» oskuslik väljatõmbamine.

Ajad on nüüd teised: Edgar Savisaar on poliitikast läinud ning vähesed usuvad (erinevalt 2015. aastast), et Putin võib juba hommepäev saata tankid Narva peale. Reformierakonna katsed õõnestada Jüri Ratase valitsuse toetust sellega, et valijat hoiatatakse pidevalt Keskerakonna Kremli-meelsuse eest, ei toiminud. Ratase valitsus komistas lõpuks hoopis omaenese kommunikatsioonivigade ja kiirustades tehtud maksupoliitiliste otsuste tagajärgede otsa. Lisaks on kõigile selge, et Kallasele ei sobiks seesugune venevastane rahvuskonservatiivne jutt, mis passis Andrus Ansipile ja ka Taavi Rõivasele.

Kas Reformierakond loobub rahvuskonservatiivsusest ja suundub tagasi oma juurte juurde, esindades tõelisi liberaalseid väärtusi, ning jätab rahvusluse ja «vene teema» suuresti teistele paremtiiva erakondadele? Ei, ma ei usu seda. Kallas ei riskiks rahvuskonservatiivsusest ära pöörduda ja vormida erakonnast tõeliselt euroopalikku liberaalset parteid, kes ei kasutaks oma populaarsuse edendamiseks ära ühiskonnas olevaid etnilisi pingeid ja julgeolekuhirme.

Loobudes rahvuskonservatiivsusest, võib Reformierakond kaotada umbes kolmandiku oma valijatest. Kõik need, kes hääletasid partei poolt juba Ansipi ajast ja seda seetõttu, et tegemist on nn eestimeelse jõuga, mis ainsana suudab Keskerakonna «venemeelsust» ohjes hoida. Rahvuskonservatiivseid tuure maha võttes lubab Reformierakond selle lipu heisata teisel paremtiiva parteil: toetust saab juurde EKRE ja hääbumiseelsest madalseisust lubatakse välja tulla ka IRLil. Seda aga ei saa oravad endale strateegilistel kaalutlustel lubada.

Lühidalt, Kaja Kallas võib küll rahvuskonservatiivseid toone parteis veidi madalamaks keerata, kuid seda lootust küll pole, et 2019. aasta valimised mööduvad ilma «vene kaarti» kasutamata. Kallas lubab siinkohal eeskõnelejatena lavale lihtsalt teised võitluskaaslased: Kristen Michali, Jürgen Ligi, Erik-Niiles Krossi jne. Venevastane rahvuslus on Eesti poliitikas kullaprooviga ideoloogia: see toimib ja toob tänu meie ajaloole ja keerulisele naabrusele alati hääli. Viimati kirjeldatud valikut tehes kaotatakse paraku aga nende ajutiste toetajate poolehoid, kes on praegu euroopaliku päris liberaalse erakonna ootuses. Kuid see pole parteile suur kaotus – rahvuskonservatiivsed püsivalijad jäävad ju alles.

Kuidas aga hakkaksid välja nägema uueneva Reformierakonna sotsiaal- ja majanduspoliitilised valikud? Teada on, et Kallase isa on olnud veendunud turuliberaal ja ilmselt on see mõjutanud ka tütre tõekspidamisi. Kallase turu-usksetest arusaamadest annab aimust tema hiljuti välja pakutud erakindlustuspõhine tervishoiureformi kava.

Kas 1990. aastate neoliberaalne Reformierakond loosungitega «igaüks on oma õnne sepp» ja «riik on halb peremees» tuleb tagasi? Ei, kindlasti mitte. Puhtakujulisel turuliberalismil pole praeguses Eestis ei märkimisväärset ühiskondlikku tellimust ja veel vähem riskiks partei kaotada vähemkindlustatute (nt pensionäride) hääli, kes ei vali Reformierakonda mitte ainult rahvuslike sõnumite, vaid ka tsentristliku sotsiaalpoliitika pärast.

Tallinna Ülikoolis kaitsti hiljuti üks väga põnev lõputöö, kus analüüsiti Eesti erakondade valimisprogrammide haakuvust maailmas levinud heaoluriigi mudelitega. Vastupidi oodatule ei ole Reformierakond oma programmilistes sõnumites viimasel kümnendil nihkunud mitte turuliberaalse Angloameerika, vaid Põhjamaade sotsiaaldemokraatliku mudeli poole. Teisisõnu, riigi hoolekanne on ette nähtud kõigile, mitte vaid vaestele ja hädasolijatele. Libertaarne majandusteadlane Milton Friedman, kelle seisukohad olid omal ajal Reformierakonna juhtideoloogia, pööraks hauas ringi, kui sellest kuuleks.

Jah, Kaja Kallas võib erakonna sotsiaalpoliitilisi rõhuasetusi timmida küll veidi liberaalsemaks ja parempoolsemaks, kuid asi saab olla vaid kergetes aktsendivahetustes, mitte revolutsioonilistes muutustes. Sotsiaal- ja majanduspoliitiline tsentrism on tulnud Reformierakonda selleks, et jääda. See toob hääli, seda ootab valijaskond. Taas saavad petta need, kes loodavad Kallase juhitud uuenenud Reformierakonnast ülimalt ettevõtlussõbralikku ja turuliberaalset parteid. Erakond sellest palju ei kaota, sest tuumvalija ootab neilt endiselt sotsiaalliberalismi, kus parempoolsed turuvabadused on hästi tasakaalustatud vasakpoolse solidaarsusihalusega.

Kõige keerulisem on Reformierakonnal ja tema uuel juhil leida lahendus kolmandale küsimusele, kas keskenduda edaspidistes sõnumites ja valimiskampaanias pigem igapäevastele ja maalähedastele teemadele (ingl k bread and butter issues) või riskida sellega, et püüda valijaskonda panna mõtlema suuremalt ja tulevikkuvaatavamalt. Reformierakond on seni valinud vähem riskantse tee, rääkides valijale olevikumuredest ning julgeolekuhirmudest, nõudmata neilt pingutust, et nad mõtleksid näiteks sellele, milline võiks olla Eesti sotsiaal- ja pensionisüsteem 20 aasta pärast, või juurdleks selle üle, kas ja kuidas saaks Eesti läbi murda keskmise sissetulekuga riigi lõksust ja purustada klaaslae jõudmaks globaalses konkurentsis uuele tasemele. Kas Reformierakond julgeb tõstatada immigratsioonitemaatika, sest kõigile on selge, et ilma sisserändeta ei suuda me praegust rahvaarvu ja seeläbi ka heaolu ja majanduspotentsiaali säilitada?

Oravapartei pole seni eriti silma paistnud pikas perspektiivis mõtlemisega, vaid on suured eesmärgid ja radikaalsemad (ja ka ebapopulaarsed) reformiplaanid tihtilugu ohverdanud valimisedu nimel. Kas Kallas suudab tõesti tekitada paradigmanihke nii oma parteis kui ka õhutada valijaskonda veidi suuremalt mõtlema? Ühelt poolt mängiks Kallase kasuks tema pikaajaline Euroopa-kogemus, mistõttu ta mõjuks globaalse haardega ja tulevikku vaatavate teemade esitlemisel palju veenvamana kui paljud teised Oravapartei poliitikud.

Teisalt on aga oht, et valija ei tule Kallase ambitsioonikate ja kõrgelennuliste mõttekäikudega kaasa, vaid nõuab vastuseid palju argisematele küsimustele, mis tuleks lahendada nüüd ja praegu. Seda enam, et rahvastiku vananemise/vähenemise ja globaalses konkurentsis püsimise väljakutsele pole lihtsaid ja populaarseid lahendusi. Praegu ette võetud poliitikate ja julgete reformide viljad küpsevad aeglaselt ega too kohest valimispopulaarsust. Pragmaatilise Reformierakonna stiiliks pole abstraktsete tulevikuhüvede nimel ohverdada tänaseid hääli. Kristen Michali juhitud Reformierakond sellega vaevalt riskiks, aga kas Kaja Kallase oma tõesti söandaks?

Kokkuvõttes on Kaja Kallas Reformierakonna eduka möödaniku vang. «Vene kaardile» mängiv rahvuskonservatiivsus, majandus- ja sotsiaalpoliitiline tsentrism ning pragmaatiline olevikuprobleemidega tegelemine on parteile varem edu toonud. Ja veel millist edu, kui kokku lugeda nende valitsusel oldud aastaid. Petta saavad need, kes ootavad Kallase juhitud erakonnast midagi täiesti uut. Muutusi tuleb, rõhuasetused kergelt muutuvad, kuid need, kes ootasid tormi, peavad paraku leppima pinnavirvendusega.