Edward Lucas Skripalide mõrvakatsest: nähtavasti keeras Venemaa operatsiooni keskse osa nässu, kuid muud aspektid töötasid hiilgavalt

Sergei Skripal 2006. aastal Moskvas kohtus.

FOTO: YURI SENATOROV/AFP/Scanpix

Briti ajakirjanik Edward Lucas kirjutab BNSi kolumnis, et Sergei Skripali ja tema tütre Julia tapmiskatse on klassikaline näide hübriidsõja operatsioonist.

Hübriidsõja operatsioonidel on alati poliitiline eesmärk (või eesmärgid) ja Inglise provintsilinnas Salisburys aset leidnud vahejuhtum ei ole erand. Põhjustel, mida me endiselt täielikult ei mõista, otsustas keegi, et härra Skripal on tapmiseks sobiv sihtmärk. Võib-olla oli see hilinenud karistus Vene sõjaväeluureteenistuse GRU reetmise eest selle saladuste üleandmise läbi Suurbritannia MI6-le.

Ehk oli ta pärast Suurbritanniasse elama asumist (ta oli üks neljast inimesest, kelle Venemaa 2010. aastal armuandmise järel vabastas) sattunud uuesti Vene vastuluure huviorbiiti. Võimalik on ka, et selle taga oli idee rikkuda reegleid ja provotseerida vastasseisu Läänega. Viimasel juhul muutis asjaolu, et härra Skripal ei olnud luuremängus enam aktiivne osaleja, ta veelgi kasulikumaks.

Järgmiseks: luure. Vene luurajatele tuli anda ülesanne analüüsida üksikasjalikult sihtmärgi asukohta ja liikumist. Oleks kahju, kui tapja oleks saabunud Salisburysse ja avastanuks, et Skripalid olid lahkunud pikale puhkusele

Seejärel siseneb operatsioon sõjalises terminoloogias «kineetilisse» faasi. Vastav Vene ametkond (ma eeldan, et GRU) pidi töötama läbi palju operatiivplaanide kavandeid. Missugune oli parim viis härra Skripali tappa? Missugused olid riskid? Mis olid valikuvõimalused puhuks, kui midagi läheb valesti?

Üks võimalik juhtlõng on härra Skripali vahistamist 2004. aastal kujutavate videote internetti üleslaadimine natuke aega enne mõrvakatset.

On võimalik, et operatsioon pidi jääma täielikult salastatuks: härra Skripal tuli leida surnult ning tööga hõivatud haiglal polnuks aega läbi viia põhjalikku lahkamist. See on otsuse tõttu kasutada närvimürki novitšok siiski ebatõenäoline. Venemaal on teisi, palju diskreetsemaid inimeste tapmise vahendeid, kui ta otsustab neid kasutada. Seega pidi operatiivplaan sisaldama mahukat informatsioonialaste tagajärgede osa.

Üks võimalik juhtlõng on härra Skripali vahistamist 2004. aastal kujutavate videote internetti üleslaadimine natuke aega enne mõrvakatset. Sellised videod võisid pärineda ainult Vene luuresüsteemist. Nende kerge ligipääsetavus aitas suunata narratiivi eemale asja tuumast - härra Skripalist kui tapmiskatse ohvrist - ja millegi poole, mis sobis Kremlile paremini: härra Skripal kui reetur, kes on alandavalt paljastatud.

Venemaa on teinud vee sogamiseks ka muud. Igat masti propagandistid haarasid kinni kokkusattumusest, et Salisbury lähedal asub Porton Down - valitsuse salalabor, mis tegeleb keemilise ja bioloogilise sõjapidamisega. Keegi ei selgitanud avalikult, miks nende omavaheline lähedus on nii tähtis. Selle asemel sarjati Briti meediat selle asjaolu kajastamata jätmise eest viisil, justkui oleks käimas kinnimätsimine.

Seda muljet õhutasid Briti valitsuse amatöörlikud ja hoolimatud sõnumid ning segased avaldused. Kergeusklikud Briti poliitikud ja meediafiguurid aitasid Kremli jõupingutustele kaasa.

Samal ajal lasti käiku teised elemendid. Venemaa kasutas diplomaatilisi vahendeid Lääne vastusammude killustamiseks, tagades, et Austria sugused riigid ning NATO liikmesmaad Bulgaaria, Kreeka, Slovakkia ja Sloveenia ei liituks Suurbritanniaga Vene luureohvitseride koordineeritud väljasaatmises.

Kergeusklikud Briti poliitikud ja meediafiguurid aitasid Kremli jõupingutustele kaasa.

Isegi riikides, kes selle sammu astusid, kõlasid Kremli-meelsed hääled, mis väitsid, et tõendid on ebapiisavad ja reaktsioon ülemäärane. See tõi esile muud salastatud ja varjatud abinõud avaliku arvamuse mõjutamiseks.

Kõik ei läinud siiski plaani kohaselt. Kuu aega hiljem on härra Skripal ja tema tütar paranemas. Nähtavasti keeras Venemaa operatsiooni keskse osa nässu, kuid muud aspektid töötasid hiilgavalt. Briti võimud näivad nõrgana ja segaduses, Venemaa on samal ajal suutnud pöörata selgekujulise loo mõrvakatsest vandenõuteoreetikute maiuspalaks.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Tagasi üles