Tarmo Pikner: menusarja «Sild» uus hooaeg

Saaremaa silla tehniline joonis Foto: saartesillad.ee

Niisiis, sari «Sild» algab ja see pole aprillinali. Tegemist pole mõistagi Skandinaavia krimilooga, vaid ikka ja jälle meie koduvillase seriaaliga, mis algab lolli järjekindlusega enne igakordseid riigikogu valimisi. Kuigi seekordne hooaeg algas erainvestorite (Raivo Hein ja Raivo Kütt) pahaaimamatu algatusega, oskasid meie kogenud poliithundid selle ikkagi pöörata valimispalaganiks.

Algatuseks oleks kombekas nimetada asju nende õigete nimedega. Kilplased võisid ehitada silla ükskõik kuhu ja peamiselt rajasid nad sildu piki jõge, kuna nii oli lihtsam. Tundub, et ka saarlasi peetakse kilplasteks ja räägitakse Saaremaa silla ehitamisest.

Erinevalt kilplastest kaldun arvama, et silda pole mõtet ehitada ei Saaremaale, Muhumaale ega ka Tallinna Harju tänavale. Üldlevinud tava on, et sild ehitatakse veekogule. Niisiis, ametnikud, kiibitsejad ja ajakirjanikud: räägime Suure väina sillast!

Pole mõtet uurida uurimatut

Uurida on mõtet seda, mida me ei tea – nagu ütles Marju Lauristin tselluloositehase vaidluses –, ja seda me teame, et ülikool asub Tartus. Nii ka antud juhul: Saaremaa ja Muhumaa on Virtsust ikka sama kaugel nagu aastal 1997 (siiski, aastas väheneb vahemaa kaks millimeetrit), kui alustati püsiühenduse uuringuid.

Iga investeerija peab une pealt teadma, et võlusõna on «uuring». Nüüd oleme jõudnud järgmisse etappi – uuringute uurimiseni. Selleks võttis valitsus aega terve aasta (siin kirjutades sirvisin seonduvad uuringud läbi paarikümne minutiga).

Niisiis, uuringuid on tehtud miljonite eurode eest juba 21 aastat ja meil on olnud sama palju aega harjuda eeldatavate tulemustega. Aga ei, milleks loobuda magusast võimalusest aasta aega silla lubadustega valijailt hääli välja meelitada (et mitte öelda – lollitada). Ja aasta pärast on riigikokku pääsenud sillas: täname valijaid, nelja aasta pärast kohtume taas!

Valitsuskabineti otsus kõlas küüniliselt ja öeldi otse välja: «Valitsuse poolt ei oleks kohane teha otsuseid, mis ajaliselt tuleb langetada järgmisel valitsusel ja riigikogul.» Teisisõnu, Jüri Ratase valitsus läks aastaks puhkusele (valimisvõitlusele). Milleks üldse teha otsuseid, kui järgmine valitsus võib neid ise teha. Ehk veelgi teisisõnu: milleks meile üldse selline valitsus?

Üks uurimatuse uurimise nähtus on ka tunnelist rääkimine, mis annab veel võimaluse protsessi kummipaela venitada. Olgem ikkagi realistid: kui Tallinn ei tule toime 20-meetrise Balti jaama tunneli hooldamisega, kuidas kujutada ette 7 km pikkuse tunneli hooldamist.

Eriplaneeringu erisugune käsitlemine

Eriliselt torkab silma, kuidas riik suhtub eriplaneeringu käivitamisse kahte moodi. Silla puhul ütleb valitsus: riigil pole mõistlik algatada ressursimahukas eriplaneering, kui selle tulemusena selguksid tegelikud arvud, mis ei pruugi püsiühenduse rajamise otsustarbekust toetada.

Samas algatati tselluloositehase kohta kiirkorras eriplaneering, teadmata, kuhu ja mida tahetakse üldse rajada. Sellist olukorda nimetatakse diskrimineerimiseks. Teisisõnu, sillaärimehi diskrimineeritakse puiduärimeeste suhtes. Sealjuures toetab küsitluse järgi silda 69 protsenti, tselluloositehast 37 protsenti küsitletuist.

Silla eelarvetuludesse tuleks peale sillamaksu kirjutada sisse ka krimiseriaalide (või kilplaste) väntamisest saadavad võimalikud tulud. Mõelda vaid, kui palju tulu oleks juba praeguseks laekunud Suure väina silla seriaalidega teenides, kui oleksime uskunud 2004. aastal tollase majandusministri Andrus Ansipi öeldut: «Saaremaa püsiühenduse loomine on enam-vähem selge, kuid sild ei valmi enne 2012. aastat.»

Aga jõudu uuringute uurijaile!