Juhtkiri: julgeoleku karused naeratused

Foto: Urmas Nemvalts

Kes jälgis möödunud nädala kolmapäeval Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi pressikonverentsi, tabas end ilmselt mõttelt, et võrreldes sellega, millisena näis Venemaa riigipea möödunud hilissügisel Lissaboni NATO tippkohtumisel, on toimunud täielik kursivahetus. Lissabonis rõhutas Medvedev heade suhete vajalikkust Venemaa ja alliansi vahel, nüüd aga kärkis lääneriikide aadressil, nagu see on üldiselt kombeks olnud peaminister Putinile.

Tõsi, kohati arvatakse see vahe tulenevat auditooriumist – läinudnädalane esinemine oli «riigisiseseks» tarbeks. Kuid vaevalt arvab Kreml, nagu ei vaataks välismaailm sealsete riigipeade, nii Medvedevi kui Putini igat esinemist. Niisiis võib Medvedevi muutunud retoorika taga olla ka teatud mõistaandmine NATO-le, et naeratus ei pruugi olla igavene ja kui alliansi poolt järeleandmisi ei tule, on Venemaa valmis taas vaenulikuma positsiooni võtma.

Näib, et teatud osas on Venemaa oma tahtmise alliansi suhtes saavutanud – näiteks agaralt liikmeks pürgivast Gruusiast kõneldakse NATOs veel vaid poolihääli, kui üldse. Ent samas on NATO jäänud kindlaks ideele rajada Euroopa raketikilp, nii et vastutulekust Venemaale suisa kõiges ei saa ka rääkida.

Eestil ja kõigil teistel idapiiririikidel on alliansi asjus praegu põhjust mõningaseks murelikkuseks. Ei, agressiooniohtu praegu ilmselt ühegi liikmesriigi suhtes pole. Kuid piltlikult öeldes: NATO vihmavari on küll olemas, kuid keegi ei taha seda praegu hoida. Nagu ütleb tänases Postimehes USA endine suursaadik NATO juures Kurt Volker, kaitse-eelarveid kärbitakse ja allianss on killustunud, sest liikmesmaades pole NATO tegevust toetavat poliitilist tahet.  

Mõneti on liikmesriikide sellise käitumise taga kindlasti majandussurutis. Poliitiliselt on üsna keerukas selgitada, miks näiteks sotsiaalsüsteemi raha kärbitakse, kuid kaitsekulusid mitte. Pealegi tõstab mitmel pool Euroopas pead protektsionism, mis oma äärmuslikemas väljendusvormides ütleb sisuliselt, et mis ei toimu meie õuel, pole meie asi. Kuid et selline suhtumine ei jää vaid populistlikuks retoorikaks, näitab mõne nädala tagune tuline debatt Schengeni sisepiiride taaskehtestamise üle. Ja inimesel, kes ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kelle juurde oleks sisse murtud, ongi väga raske mõista soovitust osta endale turvauks.
NATO olukord on keeruline ja põhjust tuleb otsida liikmesriikidest. Majandus ei saa julgeolekut üle kaaluda. Elu näitab, et vihmavarju läheb tarvis enamasti siis, kui see on hooletult kuhugi maha jäetud.