/nginx/o/2018/04/07/7760495t1he661.jpg)
Kui kujutada praegust valitsuskoalitsiooni kolmejalgse taburetina, siis pärast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe Jevgeni Ossinovski teadet ministrikohalt lahkumisest jääb sel järele vaid üks pärisjalg. Valitsusse ei kuulu ju teadupärast ka IRLi esimees Helir-Valdor Seeder.
Loomulikult võib erakond panna ministriks, kelle tahes soovib, kui see partneritele sobib, aga poliitiliselt tähendab esimehe kõrvalejäämine täidesaatva võimu juurest ikkagi palju nõrgemat kooslust ja otsesest vastutusest taandumist.
Ossinovski põhjendab sammu avalikkusele sooviga keskenduda erakonna juhtimisele seoses eelseisvate riigikogu valimistega – et üksikküsimuste asemel tegeleda suure pildiga. Just vähest suutlikkust SDE üldisi väärtusi ühiskonnale põhjendada peab ta erakonna madala reitingu põhjuseks.
Ossinovski on saanud näiteks kõvasti kriitikat tema dirigeeritud alkoholipoliitika teemal. Valearvestusi laekuma jäävate aktsiiside kohta saadetakse nüüd avalikult klattima lihtsalt keegi teine. Riigimeheliku suhtumise asemel, mille juurde kuulub ka vastutuse võtmine ja läbipaistev otsustusprotsess, eelistab sotside juht poliittehnoloogist trikitamist.
Siinkohal tasub meenutada aastat 2015. Mais sai Ossinovskist SDE esimees, septembris asus ta valitsuses tegutsema tervise- ja tööministri kohal.
Toona põhjendas ta Postimehele muutuste vajadust sellega, et erakonna esimees peab ilmtingimata olema valitsuses tagamaks koostöö sujumise osaliste vahel ning kokkulepete elluviimise. Samas intervjuus rõhutas Ossinovski, et nimelt tervise- ja tööministri portfell on sotsidele ülioluline «poliitilise fookuse mõttes». Nüüd on fookusest saanud ühtäkki üksikküsimuste lahendamine.
ERRi usutluses möönis Ossinovski nädalavahetusel, et ministriametist loobumine pole tavapärane, aga ta ei olevat ka «päris tavapärane poliitik». Siinkohal võiks teatava irooniaga küsida, kas Ossinovski saab end nii määratledes ise päris täpselt aru, mida ta õigupoolest poliitikuna taotleb.
Mis on nende politikaanlike mängude mõte? Kas eemaldumise võimalus Jüri Ratasest, tajudes, et Keskerakond ei pruugi enam järgmises valitsuses olla?
Valitsus, kus erakondade esimehed ei taha olla, lonkab ideoloogiliselt ja professionaalselt. Oleme näinud vildakat otsustusprotsessi, kus midagi justkui pannakse paika ja seejärel hakatakse seda uuesti parandama. Oleme näinud, kuidas ministrid vastavad kriitikale nii, nagu oleksid nad endiselt opositsioonis.
On täiesti õigustatud küsimus, kes ikkagi juhib riiki ja kes võtab vastutuse poliitiliste otsuste eest, mida tehakse.