/nginx/o/2016/11/30/6129273t1h77e9.jpg)
Mõne nädala eest kuulsin raadiost intervjuud professor Martin Ehalaga. Ajal, mil suur osa Eesti ühiskonnas räägitavast ja kirjutatavast meenutab oma mittemidagiütlevuselt lõputut ja igavat 1970ndate parteifoorumit, esines professor väga selge sõnumiga. Ta nimetas eestikeelse ja venekeelse paralleelühiskonna ülesehitamist Eestis julgeolekuohuks ning soovitas Tallinna eesti- ja venekeelsed koolid ühendada, et vähemalt tulevikupõlvkonnad sellest barjäärist vabastada.
Olen võõristusega vaadanud, kuidas Keskerakonna venekeelsed poliitikud ja nendele lähedal seisvad, kuid justkui parteitud arvamusliidrid üritavad kogu maailmale tõestada, nagu oleksid venelased midagi eksterritoriaalset, nii et oma elukohariigi seadusi nad järgima ei pea, kui need neile ei meeldi.
Eestis ei ole mitte keegi mitte kunagi keelanud ega keela ka tulevikus ära vene keelt. Selles võib rääkida, kirjutada, suhelda, vaadata ükskõik milliseid telekanaleid ja kuulata ükskõik milliseid raadiojaamu. See pole kellegi teise asi. Kuid tuleks igaveseks aru saada, et Eesti riigikeel on eesti keel. Ja iga Eesti elanik, kui kõrvale jätta vanurid, peab oskama oma riigi keelt vähemalt miinimumtasemel. Nõukogude Liidu lagunemisest on möödas juba 27 aastat ning omandada minimaalsed teadmised eesti keelest pole mitte ainult kodanikukohus, vaid normaalne ja inimlik suhtumine oma riiki, kus elatakse ja nagu ise sageli rõhutakse, sündinud ollakse. Seda enam – sündisid Eestis, pead oskama riigikeelt. Aega õppimiseks on olnud ju piisavalt.
Mis puudutab vene koole, siis pole kuritegu, kui keegi tahab, et vene koolis õpetataks vene keeles. Pigem on see rumalus, kui lastele õpetatakse eesti keelt teise keelena. Nõnda kasvab Eestis peale järjekordne põlvkond mittekodanikke. Eesti ja vene koolid tuleb ühendada nii, et õppetöö toimuks eesti keeles, kuid kes soovivad tõsiselt õppida vene keeles, neile tuleb seda võimaldada. Praegune olukord ei vasta ei elu ega ajaloo loogikale. Mingit naasmist Nõukogude Liitu või Vene impeeriumi ei tule.
Keegi ei suru Eestis vene kultuuri alla. Ma olen kindel, et on võimalik leida kompromiss koos eksisteerimiseks. Kuid on võimatu sulgeda silmi selle ees, et Moskva korraldab oma kohalike sabarakkude abil vastupanu võimudele.
Topeltkodakondsus ei tule kõne alla, kui see teine kodakondsus on Vene oma. See riik võib olla Rootsi või Iisrael, kuid mitte Venemaa. Kreml näeb piiri taga elavates Vene kodanikes impeeriumi sõdureid võõral territooriumil. Ja pole tähtis, kus nad asuvad või millal Venemaalt ära sõitsid. See tõttu on ka välisagentide seadus vajalik, et mitte lasta õitseda Kremli-meelsetel liikumistel ja organisatsioonidel. Muuhulgas vajavad erimärgistust Vene propagandakanalid. Kremlile vajalikul momendil ronivad nad urust välja ja närivad kõri läbi kõigil, kes neile vastu hakkavad.