Kristina Traks: tasuta ühistransport ei ole maaelu päästja

Kristina Traks Foto: Erakogu

Kui ministrid oleksid päriselt huvitatud, et elu Eestimaal toimuks ka väljaspool linnasid, tuleks esimese asjana korda teha teed, mitte rääkida tasuta ühistranspordist kui maaelu päästjast, kirjutab ajakirjanik Kristina Traks.

Tere Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised!

Kirjutan teile Tartumaalt. Te räägite nii ilusaid sõnu tasuta ühistranspordist, et ma ei saa maaelanikuna enam vait olla. Te tahate teha meile võimaluse sõita tasuta bussiga. Teate, sellest pole mitte kopika eest ka kasu.

Kohe selgitan.

Kas teie, Kadri, Jüri, Tarmo, Jaak ja teised olete olnud oma autoga kinni riigimaanteel? Kas olete olnud kõhuni porisse vajunud autoga lootusetult kinni keset metsi, kus kilomeetrite ulatuses puudub inimasustus? Olete olnud kinni teades, et ees ootab veel viis kilomeetrit samasugust mülgast, mille peate kuidagi läbima? Kas olete rahustanud selles olukorras nutvaid ja paanikas lapsi, keda parasjagu üritate koolist koju vedada? Mina olen. Ja see ei ole tore.

Eile, kui takso minu lapsi koolist koju tõi, jäi ta korduvalt kinni riigimaanteele. Selle tee number on 22286 ja seda remonditi eelmisel suvel. Jutt ei ole mingist paarisajameetrisest porisest lõigust, vaid kilomeetrite viisi läbimatust mülkast. Tänaseks on tee keelumärgiga suletud.

Vahemärkusena, et keegi ei imestaks, miks takso veab koolilapsi. See ei ole mitte viide raharaiskamisele, vaid kokkuhoiule. Taksoga laste sõidutamine on nimelt oluliselt odavam, kui metsade vahel tühja suurt bussi liigutada. Takso on äärmiselt nutikas lahendus ja sellest võiks õppida.

Nüüd olukorrast. Täna on tee suletud. Bussid ei sõida, autolavka ka mitte, post ei liigu. Lapsed ei saa kooli, inimesed ei saa tööle. Sellest teest sõltub küla, kus elab mitukümmend inimest. Mis siis, kui kellegi neist on vaja neil päevil kiirabi? Kindlasti on selliseid paiku Eestimaal teisigi.

Mul on kurb ja piinlik lugeda ja kuulata teie tõsimeelseid heietusi tasuta ühistranspordist, kui maaelu päästjast. Ma ei tea oma maal elavatest sõpradest-tuttavatest mitte kedagi, keda kotiks tasuta ühistransport. Kõik naeravad selle üle! Me ei sõida bussiga, mis väljub hommikul kell 6 ja jõuab 45 km kaugusele Tartusse 1,5 tunni pärast. Ma ei saa bussiga linna minna, sest isegi kui ma võtaks selle hommikuse aja ja raiskaks selle bussis istumise peale, siis tagasi saan ma pärastlõunat bussiga, millel kulub 45 km läbimiseks 2,5 tundi. Jah, te lugesite õigesti, just KAKS JA POOL TUNDI.

Teate, isegi uimasel ja aeglasel maainimesel pole aega niipalju raisata. Rääkimata sellest, et isegi tasuta buss ei saa sõita, kui puuduvad teed. Ehk et kogu teie temaatika tasuta maakonnaliinidest on huumor. See on pseudoprobleem. Kabinetis sündinud idee, millel puudub kokkupuude päriseluga. See on JOKK olukord, mis mitte midagi ei muuda ega paranda.

Kui te päriselt ka olete huvitatud sellest, et elu Eestimaal toimuks väljaspool linnasid, siis esimese asjana tuleb teha korda teed. Alles siis saab hakata mõtlema ühistranspordile. Lõpetage ometi see mulli ajamine tasuta ühistranspordist ja keskenduge päris probleemidele. Ja ma ei räägi isegi kõikide teede asfalteerimisest, vaid elementaarsest kordategemisest. Me ei ela ometi enam 19. sajandis, kus teedelagunemise aegu nädalateks igasugune liikumine katkes. Me kõik maksame makse ja eeldame, et saame midagigi selle eest ka riigilt tagasi. Ärge toppige meile «tasuta» ühistransporti, mille me nagunii kinni maksame, vaid kasutage ometi raha mõistlikult.