Kaarel Tarand: luurajate saladused polegi õieti mingid saladused

ERJK aseesimees Kaarel Tarand Foto: Konstantin Sednev

Kui kõik riikide saladused korraga letti löödaks, oleks minutiks õudne ja seejärel läheks üleilmne elu normaalsemalt edasi, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis. 

Kui kuskil maailmas üldse peaks leiduma mingeid kirjalikke dokumente sündmuste, otsuste ja korralduste kohta, mis viisid Venemaa endise ehk ülejooksikust luureagendi Sergei Skripali mõrvakatseni, siis jõuavad need maailma avalikkuse ette alles 50 või 75 aasta pärast, kui dokumente valdav riik ja tema luureteenistus otsustavad neilt juurdepääsupiirangu mahavõtta.

Teine, tõe kiirema selgumise võimalus on infoleke, mis saab juhtuda vaid kellegi ebaseadusliku ja seega karistamist väärt teo tagajärjel.

Vahepealse aja sisustab maailm aga juhtunu põhjuste ja läbiviimise teede üle fantaasiaküllase spekuleerimisega ja sündmuse kui võimaluse ärakasutamisega.

Rahvusvahelises diplomaatias on tavaks, et mida veendunumalt ja valjuhäälsemalt oma jätkutegevuse kohta üht ametlikku selgitust korratakse, seda tõenäolisemalt on ilusad eufemismid ja moraalsele kindlusele rõhumine kattevarjuks mõnele hoopis muule tegevusplaanile, ratsionaalsele ja pragmaatilisele.

Plaan luuraja mõrvata saab võimalikuks vaid juhul, kui täidetud on baastingimus, et sellise ameti pidajad on üldse füüsilisel kujul olemas (Bondi ja Stirlitzit päriselus mõrvata ei saa). Et heal lapsel mitu nime, siis kutsutakse luurajaid ka salakuulajateks ja -kõrvadeks, spioonideks, nuhkideks, agentideks, teabeametnikeks ning nende olemasolu õigustuseks on ettekujutus maailmast kui riikide nullsummalisest olelusvõitlusest – kellegi võit on alati kellegi kaotus.

Levinud põhjenduseks nuhkimisele välismaal on «riigi huvid», mille kaitseks ei saa ükski vahend olla keelatud. 

Kuidas ka luuraja ameti ümber poleks läbi aegade ehitatud kangelaslikkuse müüti, põrkub vabadest kodanikest koosnev demokraatliku elukorraldusega ühiskond oma riikides luureorganisatsioone ülal pidades varem või hiljem raskete moraalsete, aga ka majanduslike valikutega, mis näivad vääramatult viivat üleilmse luuremängu praegusel kujul lõppemiseni ja luurajate tsunfti täies koosseisus töötuks jäämiseni.

Seda seetõttu, et esiteks on luuretööd aina raskem mahutada ühiskonnas juurdunud humanistliku eetikastandardi raamidesse ja teiseks jääb inimtöö teabekogumises ja andmetöötluses aina kiiremini ja rohkem alla nii arvutitele kui ka arenevale tehisintellektile.

Kui kaua ja millistes piirides võib luuretegevus toimida väljaspool seadust? Mis tahes luurestruktuuri töötajate tegevus oma koduriigi piiride taga seda ju on, sest salastatud dokumente näpates või asukohamaa kodanikke riigi reetmisele ahvatledes sealseid seadusi ju rikutakse. Levinud põhjenduseks nuhkimisele välismaal on «riigi huvid», mille kaitseks ei saa ükski vahend olla keelatud, sest luurates väikest kurja tehes saadakse teada sinu vastu kurja hauduva oponendi kavatsused ja hoitakse nii ära suurem kahju.

Riikide poliitika tasandil, kus otsustajad ise ei ole luurajad, on lihtne mängunuppudele anda mis tahes ülesandeid. Siiski on sellega kaasnevad probleemid suurtele luureriikidele hästi teada: moraalidilemmasid on uuritud ja analüüsitud, luurajatele on koostatud eetikakoodekseid ja tegevusjuhiseid. Näiteks kirjade järgi ei tohtinud USA agendid aastaid värvata informaatoriteks vaimulikke, kellele jookseb pihisaladuste kujul kätte palju huvipakkuvat informatsiooni, samuti ajakirjanikke. Kuna kelle tahes värbamine on moraalitu tegu ehk seaduserikkumisele õhutamine, siis mis vahet siin üldpildis ikka on, kui ka mõne ameti pidajad sellest survest vabastatakse?

Või karmim näide üksikisiku tasandil. Kui eeldada, et Venemaa võim tõepoolest on oma ülejooksikutest luurajate hukkamise taga, siis peab leiduma konkreetne inimene, kes on kohtuvälise mõrvakäsu välja andnud ning sundinud mingid teised inimesed seda käsku täitma. Maailmas jääb tasapisi vähemaks riike, kus surmanuhtlust üldse võimalikuks peetakse. Üle saja riigi maailmas, sealhulgas kõik Euroopa riigid peale Valgevene, on surmanuhtlusest loobunud. Peale USA rakendatakse surmanuhtlust seaduslikult põhiliselt riikide vööndis Kesk-Aafrikast Ida-Aasiani.

Üks põhiargumente surmanuhtluse vastu on kohtuvigade kõrval põhimõte, et kedagi ei tohi sundida teiselt inimeselt elu võtma: ei arsti mürgisüsti tegema ega vanglaametnikku elektrilülitile vajutama. Venemaagi on surmanuhtlusest oma territooriumil de facto loobunud juba eelmise sajandi lõpul ja surmanuhtluse võimatust on kinnitanud ka sealne kõrgeim kohus. Tähendab, inimene, kes annab välja ebaseadusliku «tapalitsentsi», mitte ainult ei sunni kedagi kuskil kaugel teise riigi seadust rängalt rikkuma, vaid riskib oma maa seadust rikkudes karmi karistusega, kui tuul peaks pöörama.

Näiteks kirjade järgi ei tohtinud USA agendid aastaid värvata informaatoriteks vaimulikke, kellele jookseb pihisaladuste kujul kätte palju huvipakkuvat informatsiooni, samuti ajakirjanikke. 

Kirjanduslik eradetektiiv hakkaks kohe kahtlustama, et asi pole nii, nagu näib, kui kõik kuritöö asitõendid osutavad süüdlasele liiga selgelt. Kõigist veidrustest hoolimata on Venemaa rahvusvahelisel areenil siiski ratsionaalne subjekt. Fanaatiline korduv kättemaks juba kahjutuks tehtud reeturitele on pimeda viha, mitte ratsionaalsuse ilming. Keemiarelva kasutamine Ühendkuningriigis risti vastu oma pikaajalistele huvidele meenutab rohkem äärmuseni traumeeritud koolikiusamise ohvri meeleheitepuhangut kui globaalpoliitika pikamängumehe strateegilise planeerimise avaldust.

Cui bono, küsitakse sellistel puhkudel juba Vana-Rooma aegadest saadik. Venemaa rahvusvaheliselt diskrediteerimisest ja nõrgestamisest huvitatuid võib leida otse tema piiride tagant ja kaugemaltki. Venemaaga leiges sõjas Ukraina või Gruusia luureteenistustele oleks Skripali juhtum oma koletislikkusele vaatamata hiilgav töövõit, kui see oleks nende korraldatud, aga läheks Moskva kraesse. Aga miks mitte ka mõnele mitteriiklikule kuritegelikule grupeeringule, kes Venemaa territooriumi kaudu mastaapset illegaalset äri korraldab ja keda tugevnev riiklik kontroll segab? Väidetavalt paiknesid NSV Liidu ajal keemiarelva (sh Novitšoki) väljatöötamisega seotud asutused Kasahstani ja Usbekistani territooriumil …

Mõlema poole parimad agendid, Anja Amasova ehk «XXX» (Barbara Bach) ning James Bond (Roger Moore) Lewis Gilberti filmis «Spioon kes mind armastas». Foto: Kaader filmist

Milline spekulatsioon aastakümnete pärast ka tõeks ei osutuks, oma diskrediteeriv mõju luuretegevusele kui sellisele on Skripali juhtumil igal juhul. Üheski vabas ja demokraatlikus riigis ei tohi võimud pääseda vastuseta mööda kodanike küsimustest. Mida meie oma reeturitega teeme? Millised on kirjutatud ja kirjutamata reeglid meie teenistustes? Milline on me luuretöö moraalne põhi? Ja kas me üldse saame soovitud tulemuse oma igapäevase julgeoleku suurendamiseks või kulutame maksumaksja raha hoopis eelmise sajandi romaani- ja filmisüžeede üha uuteks kulukateks läbimängudeks?

Kuni luuretöö ja eriti välismaal on väga loominguline ja raskesti kontrollitav, on reetmise ning eetika ja kirjutatud seaduste piiride ületamise pahe kõrval ka oht, et avaliku raha eest tehtava luuretöö saadused ongi puhtad kunstiaktid – ilukirjanduslikud tegevusaruanded, kus peategelasteks on kõrtsinurgas välja mõeldud allikad ja informaatorid, kellega peetud dialoogid ei ole kunagi kõlanud mujal kui agendi peas. Milline valitsus saab riskida sellega, et langetab raskel hetkel riigi julgeolekule saatuslikud otsused mitte faktidele, vaid oma «palgasõduri» leidlikele faabulatele toetudes?

Maailm väärib diplomaatia läinud sajandil välja kujunenud räpaste reeglite põhjalikku tuulutamist.

Skripali juhtum puudutab vahetult tervet globaalset luureteenistust – ja vastavalt riike ning valitsusi. Suur hulk tehnoloogiliselt arenenud riike on oma vastuse ka andnud. Ametlike deklaratsioonide järgi lähtus põhiliselt lääneriikide reaktsioon traditsioonist ja väärtustest, vajadusest veel rohkem üksmeelt üles näidata ja kanda oma põhimõttekindlusega kaasnev kahju.

Venemaa luurevõrgu jäsemete üle maailma ulatusliku amputeerimise puhul lepitakse sellega, et ka oma luurevõrgud saavad samas ulatuses kahjustada, kahaneb riikide võime üksteise käitumist ennustada ja vastavalt suureneb sõjaoht. Või vähemasti määramatus rahvusvahelistes suhetes, mille stabiilsust kvaliteetne luuretöö ju kindlustama on seatud. Käitumisviis «valmis sõjaks väärtuste nimel» ei tundu eriti ratsionaalne.

Välisminister Sven Mikseri sõnul saatis Eesti riik ühe Venemaa saatkonna töötaja välja «lubamatu käitumise» pärast. Muud riigid samamoodi. Kas sellele ametikohale saabuv uus inimene hakkab teisiti käituma, kui kõik luurajate ametikohad saatkondades ja väljaspool neid ainult lubamatu käitumise praktiseerimiseks loodud ongi? Vaevalt küll.

Eesti saatis välja Venemaa kaitseatašee Oleg Afanasjevi (rohelises). Foto: Vene saatkond Eestis

Tegu on järelikult ühekordse kauni akordiga hästi tempereeritud diplomaatias, kus kõik pooltoonid võrdselt paigas. Maailm väärib diplomaatia läinud sajandil välja kujunenud räpaste reeglite põhjalikku tuulutamist (eriti ebaseaduslikku tegevust ehk luuramist puudutavas osas) selleks sobivates globaalsetes kogudes, et ei peaks võib-olla kehvemates tulevikuoludes sama jõupingutust kordama. Inimkonna rahuliku ja tervisliku hingamise seisukohalt on luuramise kontrolli all hoidmine, piiramine ja lõplik kaotamine olemuslikult sama tähtis kui tuuma- ja keemiarelva või ka süsinikuheitmete puhul.

Luurajate massilist väljasaatmist (juhust kasutades) võib tõlgendada ka kui esimest praktilist n-ö relvastuse vähendamise sammu inimpõhises luures. Sealjuures püüab jõudemonstratsiooni korraldanud lääneilm väga vaoshoitult mitte hoobelda oma tehnoloogilise üleolekuga. Sõnum on sellele vaatamata selge: meie ei kaota agentide kojusaatmisega mitte bittigi informatsiooni, sest meil on masinad juba inimtöö üle võtnud. Teile (Venemaa ja muud tehnoloogia arendamises maha jäänud riigid) kingime aga võimaluse oma kasutud, kulukad ja ühiskonna arengut pigem takistavad luurestruktuurid ennetähtaegselt kokku pakkida ja sellega samuti arengukiirendus saada.

Kui paigutada luuraja amet mõõtesüsteemi, mida inimese tegevusalade konkurentsivõime mõõtmiseks tehnoloogilise arengu kontekstis on kõige järjekindlamalt kasutanud Oxfordi ülikooli Martini kooli uurimisrühm Carl Benedict Frey ja Michael Osborne’i juhtimisel, näeme, et välisluuraja kasutegur ei erine enam märkimisväärselt kommutaatoripreili omast telefoni keskjaamas digiajastu saabumise järel. Seega on aeg vanad luurajad maha kanda ning esitada edaspidi küsimusi maailma kulgemise ning ühiskondade kavatsuste kohta koduarvuti juurest lahkumata.

Inimesel on kalduvus teadlikult või tahtmatult valetada igas suhtlusolukorras, olgu küsimuste esitajaks sotsioloog, arst, kohtunik, ajakirjanik, luuraja või oma pereliige. Selle, mida ta tegelikult mõtleb, usaldab ta ainult arvutile, nagu on värvikate näidete varal oma mulluses raamatus «Kõik valetavad» («Everybody lies») tõestanud andmeekspert Seth Stephens-Davidowitz.

Seega on aeg vanad luurajad maha kanda ning esitada edaspidi küsimusi maailma kulgemise ning ühiskondade kavatsuste kohta koduarvuti juurest lahkumata.

Tema põhitees on, et kõigi sotsiaalteaduste andmekasutuses ja analüüsimeetodites on käes revolutsiooniliste muutuste aeg, mis annab kokkuvõttes peagi üksikisikute ja tervete ühiskondade mõtteilmas tegelikult toimuva kohta senisest hüppeliselt parema teadmise. Mida lääneilm praegu kõige rohkem teada tahab? Eks ikka seda, mis toimub Vladimir Putini ja üldisemalt venelaste peas. Luurajad pole suutnud selle vastata. Kremli või MIDi arvutitest tehtud Google’i päringute analüüs võib aga selgust tuua.

Paljude muude teemade kõrval on Stephens-Davidowitz põhjalikult analüüsinud inimeste tegelikku seksuaalsust, sellega seotud probleeme ja küsimusi. Arvukate pornosaitide (ja netipäringute) analüüsil paljastunud tegelikkus erineb kui öö ja päev sellest, mida inimesed avalikult on nõus tunnistama. Uurija kokkuvõte: «Mõnikord mõtlen, et oleks suurepärane, kui kõigi inimeste pornoharjumused tehtaks korraga avalikuks. See oleks 30 sekundi jooksul kõigile väga piinlik, kuid seejärel saaks kogu ühiskond korraga häbist üle ja seksi käsitletaks hoopis avatumalt.»

Sama võiks öelda ka luuramise kohta. Kui kõik riikide saladused korraga letti löödaks, oleks minutiks õudne ja seejärel läheks üleilmne elu normaalsemalt edasi. Luuresaladuste avalikustamise minieksperimente on tehtud aastaid ja ei ole selle tagajärjel riike sündinud ega kadunud. Eeskätt seetõttu, et luurajate saladused polegi õieti mingid saladused. Mis mõttega siis nende eest end vaeseks maksta?