Juhtkiri: sisejulgeoleku tume lähitulevik

Politsei embleem.

FOTO: Tairo Lutter

Kui Nõukogude Liidu lõpuaastatel nähti miilitsat või vabariigi algul politseinikku, siis mõeldi, et ainult see ligi ei tükiks. Kui praeguses Eestis nähakse politseinikku, siis tuntakse end väljaspool ohtu. Taasiseseisvunud Eesti üks arenguid on olnud, et 25 aastaga on nõrga reputatsiooniga Eesti politseist saanud üks enim usaldatud institutsioone. Selle aasta algul usaldas oma riigi politseid näiteks 80 protsenti vastanutest. See on Euroopa Liidu tugev keskmine. Samas on mure sisejulgeoleku tuleviku pärast tõsine. Siseministeeriumi haldusalas on töötajate arv viimastel kümnenditel pidevalt vähenenud. Inimesi on vähe ja raha on vähe. Näiteks politsei- ja piirivalveameti (PPA) töötajate arv on vähenenud juba kümme aastat järjest.

Korravalvuri elukutse on eriline, sest nende abile ja kaitsele loodame me rasketel minutitel. Samas tähendab see töö suurt vastutust ja võrdlemisi väikest palka. Viimase osas ollakse avaliku sektoriga võrreldes tagaajaja rollis. Ja ollakse ka edaspidi. Väike palk on pannud paljud valima teist elukutset, eriti on see puudutanud nooremaid inimesi, kes peaksid olema Eesti politsei tulevik. Jäänud on need, kelle jaoks on see kutse, kuid paratamatult tähendab see kaadri vananemist. Sisekaitseakadeemia toodab küll juurdekasvu, kuid noored inimesed tahavad oma töö eest saada väärilist palka kohe, mitte ebamäärases tulevikus.

Kuid vaja ei lähe ainult patrullpolitseinikke, vaid ka erinevaid spetsialiste: uurijaid, tõlke, migratsiooniametnikke, kübereksperte jne. See tähendab, et vaja on juriste, pedagooge, psühholooge, arvutispetsialiste, kelle pärast tuleb konkureerida avaliku sektoriga. Kuid kui PPAs makstakse umbes kolmandiku võrra vähem, siis pole see ülesanne kergete killast.

Siseministeeriumi haldusalas pole olukord politseiga veel kõige hullem. Taasiseseisvunud Eesti siseministritest on enamik olnud politseitaustaga, paljuski seepärast on näiteks päästeamet ja selle töötajad jäänud võõrastütre rolli. Kui politseiniku keskmine brutopalk on 1209 eurot, siis päästja oma 885 eurot. Seni on tõstetud palku koondamiste arvelt, kuid nüüd on jõutud olukorda, kus pole enam kedagi koondada. Sest kes tuleks sellisel juhul appi, kui kodu põlema läheb või röövitakse? Eesti valitsused on sisejulgeolekuga seonduvaid probleeme pidevalt tulevikku lükanud, kuid praegusel valitsusel seda võimalust enam pole. Vaja on pilvedest alla tulla, jätta hetkeks unistused lintide läbilõikamisest tasuta maakonnaliinidel ja leida täiendavad ressursid sisejulgeolekule. Kompromisse ei saa teha julgeoleku ja turvalisuse arvelt.

Tagasi üles