/nginx/o/2018/04/05/7753915t1hb144.jpg)
ÜRO noordelegaat 2018 Kätlin Kuldmaa kirjutab, et noori tuleks ühiskonda kaasata juba võimalikult varakult.
Kätlin Kuldmaa: sageli koheldakse noori nagu ostlejaid, kes lihtsalt lõpptoodangut tarbivad (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmas elab praegu 10-24-aastaseid noori rohkem kui kunagi varem – kokku 1,8 miljardit. Seda generatsiooni, kuhu kuulun ka mina, ei saa ignoreerida, sest juba loetud aastate pärast võrsuvad meie hulgast järgmised otsustajad ja maailmamuutjad. Et me tulevikus otsuste tegemisel võimalikult informeeritud oleksime, on meie kaasamine juba praegu väga oluline.
Lõpuks on aru hakatud saama, et kohalik probleem on osa suuremast globaalsest probleemist. Pagulasperekonna jõudmine minu koduvalda ei ole seotud konkreetselt minu koduvalla otsustega, sündmuste ahel on saanud alguse aastaid varem tuhandete kilomeetrite kauguselt. Võin muuta küll enda hoiakuid, kuid globaalsed murekohad leiavad tee ka minuni. Seda enam pean noorena omandama laia silmaringi, et mõista ja näha probleemide algpõhjuseid ja seoseid.
Lahendused neile probleemidele nõuavad teistsugust lähenemist, üksi tegutsemist saaks siinkohal võrrelda tuuleveskitega võitlemisega. Peale suure pildi nägemise tuleb osata ka efektiivselt koostööd teha, kasutades maksimaalselt enda kasutuses olevaid ressursse.
ÜRO on maailma suurim rahvusvaheline organisatsioon. Tänaseks on liikmesriike 193, see ei ole võrreldav ühegi teise rahvusvahelise organisatsiooniga. Keskmisel Eesti inimesel ei teki ÜROga väga tugevaid seoseid. UNESCO on tuttav, sest saame uhkusega öelda, et organisatsioon on lisanud Tallinna vanalinna maailmapärandi nimekirja. UNICEF on samuti enamikele eestlastele tuttav sõna. Mõlemad on tegelikult ÜRO allüksused, mis tegelevad spetsiifiliste valdkondadega. Selliste allüksuste kaudu kannab ÜRO kohalikul tasandil globaalset roll.
/nginx/o/2018/04/05/7754251t1h920d.jpg)
ÜRO eesmärgiks on üldjoontes rahu ja stabiilsuse tagamine terves maailmas. Selline hiiglaslik eesmärk on saavutatav vaid läbi miljonite koostöö. Soolise ebavõrdsuse ja kliima soojenemise vastu võitlemisel on millegi muutmiseks vaja paljude inimeste tegusid ja koostööd.
Eestis on viimasel ajal noorte kaasamisest räägitud palju. Ei leidu ühtegi president Kaljulaidi kõne, kus noori mainitud ei oleks. Ka oleme jõudnud juba nii kaugele, et KOV valimistel saavad hääletada 16-aastased. Kui palju aga noored ise räägivad, kui palju nad tõesti poliitikale sisendit jõuavad anda? Sageli koheldakse noori nagu ostlejaid, kes lihtsalt lõpptoodangut tarbivad.
Kui palju aga noored ise räägivad, kui palju nad tõesti poliitikale sisendit jõuavad anda?
Viimase kahekümne viie aasta jooksul on ühiskonnas toimunud päris mitu tugevat muutust meie hoiakutes. Turvavööde kinnitamine on tavapärane ning tasapisi muutub tavapäraseks ka oma poekoti kasutamine või üleüldse kilekottidest loobumine. Säärased muutused ei ole toimunud ühe päevaga. Kui tahame saavutatut hoida ning jätkata jätkusuutlikemate hoiakute suunas tüürimist, tuleb teatud otsustusprotsessidesse ja aruteludesse kaasata noori. Nõnda jäävad hoiakud püsima ka järgmiste aastakümnete jooksul.
Noortega ise kokkupuutudes julgen öelda, et oleksime igal juhul diskussiooniks avatud. ÜRO noordelegaat, ehk mina, esindan aktiivseid noori, kes tahavad, et neid kuulataks.
Kuigi üldsusele võib jääda mulje, et noori ei huvita miski peale iseenda, siis tegelikult meid ikka huvitab küll. Kuid et olen noor, siis väljendan end harjumuspärases keskkonnas – sõprade seltskonnas, sotsiaalmeedias, aktiivsemad meie hulgast ka läbi õpilasesinduste või osaluskogude, mitte leheveergudel või kodukandi valitsuse komisjonides. Nõnda meie hääl tõesti igale poole ei jõua. Delegaadi programm on hea viis päriselt noorte kaasamiseks, meieni jõudmiseks ning meie kuulamiseks.
/nginx/o/2016/09/05/5797913t1h2e42.jpg)
Eesti kodanikuna väljaspool Euroopat olen sageli tundnud ennast priviligeeritult. Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus tagab mulle reisimisvõimalused ning inimõigused, mille eest noored mujal maailmas peavad võitlema, tulevad mulle kätte iseenesest. Ometi on meie koduõuelgi probleeme, millest sageli ei räägita.
Oleme endiselt Euroopas esirinnas soolise palgalõhe suurusega ning paljud arvavad endiselt, et tegu on pseudoprobleemiga. Samuti teeb ebavõrdsus ja vaesus Eestis muret endiselt Euroopa Komisjonile. Mõned meie hulgast puutuvad nende probleemidega kokku igapäevaselt, kuid paljude jaoks on see teema nagu teine Eesti, mis asub kuskil kaugel paralleeldimensioonis.
Olukorra muutmiseks saab teha midagi igaüks meist, sealhulgas ka noored. Võib-olla tuleb just noortelt üks konkreetne lihtne idee, mille abil muutub ühiskond tervikuna tolerantsemaks, avatumaks ja võrdsemaks? Et sinna maale jõuda tuleks meid vaadata kui mitte ainult sihtrühma vaid kui võrdseid partnereid, kellel on küll vähem elukogemust, kuid leidub motivatsiooni, tahet ja energiat muutusi ellu viia.