:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652389t1hf7d3.jpg)
/nginx/o/2017/07/12/6886449t1hc09e.jpg)
Oleme kehvade ühendustega, ühe (digitaalse) mainetugevusega riik, kes pikaajalist vaadet ei väärtusta, kuid suudab end vajadusel kokku võtta, leiab diplomaat Matti Maasikas.
Tellijale
Matti Maasikas: saja-aastane projektiriik (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesistumine Euroopa Liidu nõukogus oli suurim rahvusvaheline ettevõtmine, mis Eestil on kunagi tulnud korraldada (kaalult olulisemad Vene vägede väljasaamine, liitumine NATO ja ELiga olid ülesanded, kus etteantut oli palju rohkem kui eesistumise puhul). Meie rahvusvaheline küpsuseksam, kui soovite. Mille sooritasime – niipalju kui ise seestpoolt hinnata oskan, olles samas tosinkonda eesistumist Brüsselis lähedalt näinud – väga hästi. Või siis, eesti moodi öeldes: häbeneda pole põhjust.
Muidugi, rahvusvaheline avalik sektor läbikukkumisi ei tunnista ega luba, EL eesistujat toetavad EL institutsioonid eesotsas ülikogenud nõukogu sekretariaadiga. Aga ikkagi tegime hästi. Ja nagu sellistel suurt pingutust nõudvatel hetkedel ikka, õppisime ka iseenda ja oma riigi kohta nii mõndagi.