Kui soojale kevadele järgnes külm talv...

Nõukogude sõdurid 1968. aastal Prahas Tšehhoslovakkia raadio hoone juures. Foto: Josef Koudelka

Pool sajandit tagasi uskusid tšehhid ja slovakid, et inimnäoline sotsialism on võimalik. Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik rääkis tšehhi ajaloolase Josef Pazderkaga 50 aasta tagusest Praha kevadest ja selle lõpetanud Nõukogude vägede sissetungist.

Politoloogid ja ajaloolased teevad tänapäeval kindlaid järeldusi: Tšehhoslovakkia üleminek totalitarismilt pluralistlikusse demokraatiasse oli ülesanne, mida polnud võimalik täita. Nüüd, mil teame, mis toimus ja mis oleks võinud aset leida, näib Praha kevad hulljulgete julgustükina, mis oli ette määratud lõppema katastroofiga: Tšehhoslovakkia juhtkonnas oli piisavalt vanu staliniste ning partei- ja riigiaparaat oli täis Moskva agente ning Nõukogude Liidul oli iga hetk võimalik sekkuda sündmuste kulgu, mida ta lõpuks ka tegi.

Seetõttu ei leia Tšehhis ja Slovakkias tänavu poole sajandi möödumisel Praha kevade sündmustest ka mingeid suuri juubeliüritusi aset. Praha kevad tähendab praegu nagu ka varem eelkõige rahvusvahelist klassikalise muusika festivali. Nõukogude sissetungi aastapäeva meenutatakse suvel kui traagilist tähtpäeva. Mälestatakse kümneid tavakodanikke, kes hukkusid nõukogude sõdurite kuulidest või kelle lömastasid Vene tankid. Nende nimed on Tšehhis ja Slovakkias kantud mälestustahvlitele, millele asetatakse lilli. Prahas seisab Rahvusmuuseumi juures, kus Jan Palach pani ennast 1969. aastal protestiks põlema, pronksist rist, mille juures süüdatakse küünlaid. Aga reformiliikumise juhil Alexander Dubčekil pole mälestusmärki. On õige, mis öeldakse: õnnelikke reformaatoreid ei ole olemas.