Birgit Remiküll: hakkame noori ka päriselt kaasama, mitte ainult paberil

Birgit Remiküll. Foto: Erakogu

Märkame trendi, kus üha rohkem noori distantseerivad end poliitikast. Tundub, et sellest ei piisa, kui ainult räägime noorte kaasamisest, kirjutab organisatsiooni IRL Noored esimees Birgit Remiküll.

Noored on passiivsed, peavad poliitikat ebameeldivaks ja ebahuvitavaks ning seetõttu isegi ei vaevu ühiskonnas toimuvat jälgima – seda väidet toetavad kümned erinevad uuringud.

Näiteks 2016. aastal tehtud IEA Rahvusvahelise Kodanikuhariduse uuring tõi välja, et ajalehest loeb sisemaiseid või välisuudiseid vähemalt korra nädalas vaid kolmandik teismelistest.

Ka sotsiaalmeedia ja internet ei ole saavutanud algselt prognoositud mõju noorte poliitilise aktiivsuse suurendamiseks.

Uuringust selgub, et keskmiselt vaid kolmandik teismelistest hangib poliitilist teavet veebi vahendusel.

Meie, noored, oleme poliitika vastu ükskõiksed, vähemalt nii väidavad uuringud.

Noorte kaasamine ei tähenda rulaparke

Enne valimisi kuuleme küllaltki suuri loosungeid noorte kaasamisest, kuid tihtipeale kujunevad need nii-öelda rulapargi rajamise lubaduseks.

Selle asemel, et astuda konkreetseid samme, riigiasutused ja noorteesindused ainult räägivad uhkusega noorte kaasamisest ja meie huvidega arvestamisest.

Ometi märkame trendi, kus üha rohkem noori distantseerivad end poliitikast. Tundub, et sellest ei piisa, kui ainult räägime noorte kaasamisest.

Sellest olulisem peaks olema nende noorte sisuline kaasamine, kes eristuvad oma eakaaslastest ja on ise otsustanud protsessidesse sekkuda.

Peame kaasama neid noori sisulistesse aruteludesse, kes ise on aktiivsed ja tahavad ka sisuliselt panustada.

Tänasel Tallinna volikogu istungil arutatakse ühe punktina ka Tallinna noortevolikogu raha kasutamist, mille ajendas endise keskerakondlase ja noortevolikogu esimehe Triinu-Liis Paabo poolt linna vahendite kasutamine isiklikuks tarbeks.

Avaliku raha kasutamine eraotstarbeks Tallinna linnas ei ole uus nähtus. Tegelikult kuuleme iga paari kuu tagant uuest skandaalist, kus keegi linnaametnikest või –juhtidest on uurimise all seoses korruptsiooniga või avalike vahendite valel otstarbel kasutamisega.

Seetõttu pole Paabo rumalus linna krediitkaardi kasutamisel üllatav, Tallinna linnas on nii ju kombeks.

Kuid avalikus reaktsioonis on selge erinevus. Raha väärkasutus mõne linnajuhi või ametniku poolt on alati pälvinud terava hukkamõistu, kuid Paabo juhtumiga kaasnes kõigest hetkeline meelepaha ning edasine arutelu noortevolikogu rolli ja töökorralduse üle puudus.

Usalda aga kontrolli

Olen poole oma elust tegelenud sellega, et noori kaasataks otsustusprotsessidesse ning meie arvamusega ka tegelikult arvestataks.

Ühest küljest on mul hea meel, et oleme jõudnud olukorda, kus noortevolikogu olemasolu kohaliku omavalitsuse juures on iseenesest mõistetav.

Teisest küljest aga peame nüüd tegelema sellega, et need ühendused oleksid tõsiselt võetavad ning tegeleksid päriselt ka sisuliste asjadega.

Tees «usalda, aga kontrolli» on see, millest peaksime on tegevuses lähtuma. Just vabaduse, õiguse ja vastutuse tasakaal aitab suurendada noorte rolli poliitika kujundamisel.

Praegu on kontrollimehhanismi puudumine revisjonikomisjoni näol tegelik peegeldus sellest, kuidas suhtub Tallinna võim noortesse.

Paberil on kõik ju lihtne: anname noortele veidi raha, lubame kasutada linnavolikogu ruume ning noored ongi kaasatud. Millega need noored tegelikult tegelevad? Mis nende tegevuse tõttu linnas muutunud on? Mida noortevolikogu ülejäänud selle piirkonna noorte jaoks teinud on?

Tallinna noortevolikogu põhikirja kohaselt on noortevolikogul õigus teha ettepanekuid linnavolikogule ja -valitsusele ning linnavolikogu komisjonidele, kui menetletavad eelnõud on seotud noorte huvidega. Millised on noorte huvid? Ainult rulapargid? Või puudutab noori ka ühistransport, kvaliteetne eestikeelne haridus, jalgrattateede võrgustik?

Kaasame noored otsustusprotsessidesse ka päriselt

Lisaks sellele on noortevolikogul õigus esitada oma esindaja noorsootööd puudutavasse komisjoni. Sest noori puudutab ainult noorsootöö? Kultuur ja ettevõtlus on ainult keskealiste ja vanemate inimeste pärusmaa?

Siinkohal on sobiv meelde tuletada, et Tallinnas elab 2017. aasta seisuga ligikaudu 90 000 noort vanuses 7–26 ning erinevalt teistest omavalitsustest see number kasvab.

Tallinna noortevolikogusse võib kandideerida 14–26-aastane noor.

Ühest küljest võib ju aru saada, et noortevolikogul on õigus esitada esindaja noorsootööga tegelevasse komisjoni, sest ta esindab seal noorte huve.

Teisalt, miks ainult ühte komisjoni? Kas innovatsioon, ettevõtlikkus, keskkond ja sotsiaalhoolekanne ei ole teemad, kus noortel peaks olema õigus kaasa rääkida ja otsuseid langetada?

Peame aktiivseid noori motiveerima ning parim võimalus selleks on pakkuda neile platvorm, kus neil on võimalus oma ideed otse otsustajatele esitada.

Noorte kaasamine pikaajaliste probleemide lahendamisel, näiteks keskkonda puudutav, aitab võidelda meie ühiskonnas üha süveneva probleemiga – lühinägelikkusega. Tallinna elukeskkonna kujundamine toimub ju tulevaste põlvede jaoks. Võimalus langetada otsuseid, mille mõju avaldub aastate pärast, arendab noores inimeses vastutustundlikkust ja riigimehelikkust. Omadused, mida selles põlvkonnas kipub üha vähemaks jääma.

Noortevolikogu ei tohiks olla ainult näiline organ, mida kaasatakse vaid paberil. Seetõttu teen ettepanekud Tallinna noortevolikogu põhikirja muudatusteks:

1. Noortevolikogul on õigus esitada enda esindajad vähemalt nelja komisjoni.
    
2. Noortevolikogu liikmetel on õigus esitada arupärimisi linnapeale ja linnavalitsuse liikmetele.
    
3. Noortevolikogu moodustab oma volituste ajaks vähemalt kolmeliikmelise revisjonikomisjoni.