Päeva karikatuur 5.04.2018

FOTO: Urmas Nemvalts

Peame pöialt, et seekord läheks asi päriselt käima. Jutt on sellest, et kiire internet jõuaks ka maapiirkondades ja äärelinnades tõepoolest iga kodu ja ettevõtteni. Jutt on nn viimase miili probleemist, mille lahendamine on varem ummikusse jooksnud. Jutt on tööst, mis muidu e-tublis Eestis oleks pidanud olema tehtud juba ammu.

«Kui inimesel pole kodus vett, sest tema majani pole tõmmatud veetrassi, lohutab teda vähe teadmine, et ta elupaigast saja meetri kaugusel maa all jookseb uhke jäme veetoru, kus voolab kõigile Euroopa kvaliteedinormidele vastav joogivesi,» kirjutas ilmeka võrdlusena toonane riigikontrolör Alar Karis kolm aastat tagasi.

Fiiberoptilisel kaablil põhinevat lairiba baasvõrku on praeguseks rajatud 5825 kilomeetrit – ehitada on jäänud veel viimased sajad kilomeetrid. Projekti lõppsiht on, et baasvõrk oleks 98 protsendi Eesti kodude ja asutuste jaoks lähemal kui 1,5 kilomeetrit – siit ka probleemi nimi «viimane miil». Hõreasustusega piirkondades ei ole sideettevõtted olnud huvitatud turutingimustel vedama neid viimaseid miile, mida kokku on kümneid tuhandeid – hinnanguliselt on praegu kõne all 81 000 majapidamist, kus elatakse (ja/või tegutsetakse äriliselt) aasta ringi.

Tuleme tagasi «oleks pidanud olema tehtud juba ammu» mõtte juurde. Lairiba baasvõrgu väljaehitamist on mõtet võrrelda varasemate sajandite suurte ühenduste rajamistega. Tööstusajastu alul, 18. sajandil kaevasid eesrindlikud riigid kanaleid, 19. sajandil ehitati raudteid, eelmisel autodele sobivad maanteed.

Probleem on juba ammu kõigile arusaadav. Sotsid on juba ammusest ajast ministeeriumis ja lahendust lubanud. Hoiame pöialt, et nende valitsemise viimasel aastal asi lõpuks lahendatud saaks.

Eesti, kus tiigrihüppe optimism ning kodaniku ja riigi digitaalse suhtlemise mõtted läksid teistest varem ja hoogsamalt käima, ei suutnud aga igasse külla kaableid vedada sama kiirelt kui palju rikkamad Lääne-Euroopa riigid. See mahajäämus oli selge juba enam kui kümme aastat tagasi. Vastus ongi juba mainitud baasvõrgu projekt, mis veeti käima Andrus Ansipi (Reformierakond) teise valitsuse ajal, kui majandus- ja kommunikatsiooniminister oli Juhan Parts (IRL). See töö on peaaegu valmis – praegu käib viimase 400 km ehitamise hange.

Tulemus on see, et meil on üpris head mobiilsed teenused, fiksvõrgud tiheasustusega piirkondades üle maa ja (jõukamatel) põllumajandusettevõtetel võimalus vedada viimane miil kaablit oma moodsa laudani või mis tahes andmeühendust vajavasse punkti.

Koera saba – see viimane miil – puudutab aga kodusid nii maal kui aedlinnades ning üksiti võimalust oma ettevõtlusega alustada või väikest ettevõtet suuremaks kasvatada. Probleem on juba ammu kõigile teada ja arusaadav. Sotsid on vastutava ministri portfelli hoidnud ja lahendust lubanud samuti ammu. Hoiame pöialt, et nende valitsemise viimasel aastal asi lõpuks lahendatud saaks.