Peeter Langovitsi tagasivaade: esimene Wiiralti kunstiauhind

Peeter Langovits
, fotograaf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kui augustis 1996 väliseestlastest ärimehed-kunstikogujad Harry Männil Venetsueelast ja Henry Radevall Rootsist Eestit külastasid, kinkisid nad Tallinnale eksiilis säilinud Eduard Wiiralti 62 originaalteost. Kinkeleping oli koostatud kindla sooviga, et kingitud estampid ja joonistused jääksid avalikult eksponeerituks. Rahvusraamatukogus.

Juba 1996. aasta sügisel sündiski raamatukogu ruumidesse nn ristikäiku püsiekspositsiooniga Eduard Wiiralti galerii. Aga sellega Wiiraltiga seotu ei piirdunud. Eesmärgiga arendada ja väärtustada Eesti graafikakunsti traditsioone asutasid Männil ja Radevall koos rahvusraamatukogu ja linnavalitsusega ka uudse kunstipreemia, Eduard Wiiralti kunstiauhinna. Auhinna statuudi järgi pälvib selle graafik, kelle loomingus kõige paremini jälgitakse meie estampgraafika traditsioone.

Laureaadi väljaselgitamiseks otsustati kord üle kolme aasta korraldada rahvusraamatukogus nüüdisgraafika ülevaatenäitusi, millel eksponeeritust tegi valiku spetsiaalselt kokku kutsutud auhinnažürii. Auhind koosnes peaauhinnast graafikule, kelle looming vastas kõige paremini seatud kriteeriumitele (2500 USD koos Wiiralti graafilise lehega) ning noore autori preemiast (2500 USD).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles