Jaak Uibu: miks te kardate kirjutada rahvastikupoliitikast?

Jaak Uibu Foto: Erakogu

Poliitikuid meil on, aga kus on põlvkondade skaalas mõtlevad riigimehed, küsib riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu.

Paar nädalat tagasi avaldasin artikli «Miks te kardate kirjutada rahvastikukriisist». See ilmus erinevate pealkirjade ja erineva toimetamisega. Meediapanga andmeil avaldati artikkel vähemalt seitsmes väljaandes. Heitsin akadeemilisele ja poliitilisele eliidile ette nende vähest osalust avalikus meedias valitsuse poolt prioriteetseks tunnustatud valdkonnas. Tuginesin faktile, et pooled artiklid oli kirjutatud minu kui autsaideri poolt.

Kolmekümne aasta eest vastutasin kogu Eesti rahva tervise eest ja nüüdki ei saa kuidagi seda vastutust maha pesta. Püüan riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma tasuta nõustada ja nemad püüavad jälle minu nõu mitte kuulda võtta. Viimane neil õnnestub hästi. Käesolevas kirjutises hindame eliidi osalust Google'ile antud päringuga «rahvastikupoliitika», mis on loogiline jätk kriisist väljapääsu otsimisel. Jätame samaks valimi suuruse – 30 viidet. Minu arvuti näitu saab igaüks kontrollida ja täiendada. Päringud on tehtud Suurel Neljapäeval.

Esikohal Google'i vastustes on Vikipeedia, järgmised kaks kohta on haridusportaalide käes. On hea, et neis käsitletakse rahvastikupoliitikat ja selle vastu tuntakse ka huvi. Neljandal kohal on riigikantselei portaal dokumendiga «Rahvastikupoliitika alused 2009-2013». Alustega märgitud perioodi jääb rahvastikuministri ametikoha kahetsusväärne likvideerimine ja tema funktsioonide laialijagamine peale sotsiaaldemokraatide lahkumist võimuliidust.

Viiendal kohal on kunagise rahvastikuminister Katrin Saksa nõuniku artikkel Riigikogu Toimetistes Eesti rahvastikupoliitika retoorikast. Kuuendal kohal on järgmise rahvastikuministri Paul-Eerik Rummo artikkel 2003. aastast, milles ta kirjutab: «Rahvastikupoliitikal on vaja seada selged strateegilised eesmärgid, et me ei jookseks, pea laiali otsas, mitmesse suunas korraga ega takerduks ka pisinokitsemistesse.» Nähtavasti ta arvas, et strateegiaks piisab vanemahüvitise sisseviimisest ja muud pole vaja juurde luuletada. Et fiskaalabi peredele pole piisav ega otsustav, see selgus hiljem mõne aasta pärast. Hulk aastaid kaotati puudulikule rahvastikupoliitika alustele lootes. See ei tohiks korduda.

Kaks järgmist viidet on ajalehe Postimees omad. Värskete uudiste all leiame riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni esimehe Siret Kotka-Repinski artikli, mille on ärgitanud kümne kodaniku pakutud rahvastikustrateegia. Viimane kipub küll põhialuste kloon olema mõtteviisis – sündimus takerdub ebapiisava heaolu taha. Kas mäletate, mida ütles kuulus prantsuse demograaf ja poliitik Adolphe Landry? Ennustas, et tõeline demograafiline revolutsioon saabub siis, kus rasestumisvastased vahendid ja abort muutuvad üldkättesaadavaks. See aeg on nüüd käes! Seksuaalrevolutsiooni keskmes töötav Tervise Arengu Instituut reklaamibki: «Ikka kummiga, ikka kummiga!»

Meie valimis võime lugeda Kotka-Repinskit esimeseks tegevpoliitikuks, kes kirjutab rahvastikupoliitikast. Üsna mahukas artiklis kirjeldatakse rahvastikupoliitika põhialuste  koostamise protsessi, eesmärke  ja arengusuundi, mis kõlaks nagu meetmed. Probleemkomisjoni esimees ütleb, et rahastus- ja rakendusplaanid jäävad iga valitsuskoosseisu otsustada, mis lükkab rahvastikukriisi lahendamise edasi. Ühestki konkreetsest abinõust Kotka-Repinski ei kirjuta. Ehk edaspidi saab ka neist lugeda.

Viieteistkümnendal kohal on viide Õhtulehe portaalis ilmunud kriitilisele artiklile põhialuste koostamisest ja järgmine meenutab juba kõnesolnud rahvastikupoliitika aluseid, sedakorda Tartu Ülikooli rahvatervise portaalis. Kolmekümnese valimi hulgas on neli-viis viidet Jaak Uibu nimele. Huvipakkuv on loodetavasti artikkel aastatuhande vahetuse Äripäevas: «Tööjõud ja rahvastikupoliitika». Sel ajal lootsin, et üha pingestuva tööjõukaardi sunnil sõnastatakse meil rahvastikupoliitika. Siis oli peaministriks Mart Laar ja tänane president tema majandusnõunikuks. Riiklike probleemide puntras tegeleti üksikprobleemidega ega nähtud puude taga metsa. Laar ärples rahvusraamatukogus toimunud foorumil, et kui astume NATOsse, siis näete, kuidas lapsed hakkavad sündima. Kahjuks nii ei juhtunud.

Teine Jaak Uibu nimega seotud viide on «Rahvastikupoliitika memorandum Riigikogule» möödunud aasta detsembrist, mille võttis oma pardale Kanadas ilmuva Estonian World Reviewi (EWR) portaal. Seega on EWR loetav ka siinpool ookeani. Memorandum vajab omaette selgitust. Olen kirjutanud, et möödunud aasta novembris väljakuulutatud Rahvastikupoliitika põhialuseid  on vaja ja olen avalikult  tervitanud selle loomise initsiatiivi, kuid algusest peale olen kahelnud põhialuste kvaliteedi tagamises etteantud aja piires – kolme kuuga projekteerida rahvas 2035. aastani! See jätab kaugele taha Andrus Ansipi ambitsioossuse. Ei kutsutud taevast appi, vaid hoopis nelikümmend ametnikku pidid hakkama saama. Ei ühtigi!

Nähes ette raskusi tähtaegadest kinnipidamisel, pakkusin omalt poolt riigikogu probleemkomisjonile täiendamiseks kaheleheküljelise võtmeprobleemide ja vastutavate koordinaatoritega rahvastikupoliitika memorandumi, mille koostasin aastakümnete kogemuse põhjal. Selles on kirjutatud: «Rahvastikukriis puudutab kogu elanikkonda ja  selle vastu tuleb rakendada kogu riigi ja elanikkonna potentsiaali,  iga inimene osaleb oma võimalustes, sest see on eesti rahva ellujäämise küsimus.» Põhialuste kohta käivaid kirju kaunistab klausel Palume dokumenti mitte avalikult levitada. Paraku paberlehtedest ei leia ka memorandumit.

On kummastav, et rahvast puudutavat dokumenti tehakse rahva kaasamiseta. Mida siin on varjata? Ainult ehk tegijate kompetentsust, kui seal pole miskit sisserände kurja plaani. Saatsin memorandumi seisukohavõtuks kõikidele riigikogu fraktsioonidele. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond vastas: « /…/ võiks kaaluda Teie poolt välja pakutud memorandumi kaasamist eelpool nimetatud dokumendi lisana või alusena konkreetsete vastutajate määramisel rahvastikupoliitika põhialuste elluviimisel.» Aga riigikogus on ju veel viis fraktsiooni, kes rahvastikukriisi on tunnistanud, ent rahvastikupoliitika koha pealt on suu vett täis nii meedias kui minulegi vastamises. Mis siis imeks panna, et kolmekümne viite kohta leidsin vaid ühe rahvastikust kirjutava poliitiku – Kotka-Repinski. Poliitikuid meil on, aga kus on põlvkondade skaalas mõtlevad riigimehed? Kus on Eesti teadusmaailm ja kuulsad loomeliidud?