USA president Donald Trump.

FOTO: OLIVIER DOULIERY/AFP

Mulle meeldib, et Donald Trump on Ühendriikide president. Sest ta on suitsetanud urust välja kaks rotti. Esiteks on saanud kõigile, kes vähegi näha tahavad, nähtavaks, kui kallutatud ja erapoolik on ennast objektiivseks pidada armastav Ameerika ajakirjandus. Teiseks on Trump toonud välja, kui vaenulikud, sallimatud, õelad ja vihkajalikud on need, kes on alati armastanud end esitleda ühiskonna paremate ja õigemate poolel seisjatena.

Seega on Trump paljastanud ennast progressiivseteks, humanistideks ja vasakliberaalideks pidavate tegelaste kahepalgelisuse ja silmakirjalikkuse. Oma äraspidisuses on seda isegi nauditav vaadata, kuidas nood endast hästi arvajad on Trumpi-vastases vahkvihas kaotanud enesevalitsemise ning lasknud käiku sõnavara, mille pruukimise nad oma verivaenlaste puhul häälekalt hukka mõistaks.

Ma ei kavatse laskuda vasakliberaalidega samale pulgale ega hakata siin nende mitte pelgalt väärituid, vaid lausa sündsusetuid väljaütlemisi tiražeerima. Pehmemad noist on kokku kogunud ajalehe The Guardian kolumnist Simon Jenkins, labasemad leiate ise internetist. Kui Trumpi vastased süüdistavad Trumpi vulgaarses keelekasutuses, siis vastaste enda sõnavara on sageli mitu korda vängem.

Siin üks näide, olgugi pehmekene, vasakpoolsete võtetest. Ajakirja Vanity Fair endine peatoimetaja Graydon Carter narris Trumpi korduvalt tolle väidetavalt lühikeste sõrmede pärast. Kõva rünnak tõesti! Ent niipalju kui vasakpoolsetest üldse aru olen saanud, on nad alati jaganud veendumust, et ei ilguta kellegi üle selle pärast, mida too muuta ei saa – olgu see nahavärv, silmade kuju või kõverad jalad. Tuleb välja, et mõne kohta nende üllas põhimõte siiski ei kehti.

Vasakule kaldu Ameerika ajakirjanduses on reporterid – jah, ka objektiivsust jälgima pidavad reporterid, mitte ainult kolumnistid – alates Trumpi valimisest lasknud häbematult paista oma ihalust, et president tagandataks, pistetaks vangi, pandaks hullumajja või lihtsalt ära sureks. Selle unelma saavutamise nimel lasevad nad käiku ükskõik kui tühised, vildakad ja erapoolikud tõsiasjad. Nii on nad rünnanud Trumpi abikaasat selle pärast, et too kandis orkaanipiirkonda sõites liiga kõrge kontsaga kingi – ehkki kohale jõudes vahetas need madalamate käimade vastu –, samas jätsid nad igasuguse tähelepanuta, et eelmise presidendi Barack Obama abikaasa läks toidupanka külastama 540-dollariliste kingadega.

Sõgeduse tipuks on avalikult vasakpoolse kolumnisti James Wolcotti üleskutse hakata edaspidi avalikult tõrjuma ja ignoreerima kogu Trumpi perekonda, et nad tunneksid: mitte keegi neist ei ole mitte kusagile oodatud. Ameeriklasena Wolcott ilmselt ei taju ega tea, et see, mis ta ette pani, on pesuehtne stalinism: karistada ei tule ainult vaenlast, vaid ka kõiki tema lähedasi.

Jah, ka mulle tundub, et Trumpil on palju puudusi. Aga tema vaenlastel on neid enamgi veel. Peale silmakirjalikkuse ja kahepalgelisuse ka varjamatu verejanu.