Mihkel Mutt: vahetustega Eesti (1)

Mihkel Mutt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mihkel Mutt.
Mihkel Mutt. Foto: Marianne Loorents

Stiihiliselt ja tasapisi muutub järjest jõukam ja vananev eestlane elukoha mõttes oma rahvuslinnu suitsupääsukese sarnaseks, kirjutab Mihkel Mutt.

Eesti elanikkond vananeb. Ja nii nagu kõikjal, tahavad vanad inimesed paremat kliimat, sest nende vastupanu kehvale ilmale nõrgeneb ja tekitatud meeleolulised kannatused kasvavad. Nad tahavad vedada oma konte päikese kätte nagu vana Pearu, kes tänapäeval veaks nad kindlasti Costa del Soli.

Kui praegu võib vaid mõni eakam ärimees kuululada, et ta läheb mujale elama, sest ta on «oma kohuse Eesti ees täitnud»(!), siis enamik seda ei saa. Aga kui paljud tahaksid! Pakun, et kui Eesti tõesti oleks viie rikkama riigi hulgas, siis elaks Vahemere ääres sada viiskümmend tuhat või rohkemgi eestlast  (ja kui inglise keel oleks kõigil lasteaiast saadik suus, siis teist samapalju nooremat rahvast oleks mujal maailmas).

Mis niiviisi saaks? Eesti jääks päris tühjaks. Õnneks suurem hulk neist, kes igatseks kodu soojal maal, ei taha end Eestist lahti rebida. Pakun, et nad veedaksid võõrsil paar kuud pimedal hilissügisel, tuleksid jõuludeks ja uueks aastaks koju käima, et seejärel kuni lumikellukeste puhkemiseni taas võõrsil viibida. Kui on lund, võib siia sõita ka suusapuhkuseks. Ent kevadest sügiseni tahaks ikka Eestis olla.  

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles