Hätta see mees ei jää, kus iganes ta praegu ka ei oleks, muusikamehed on alati ja igal pool au sees olnud, kirjutab Kaido Kama lahkunud kaasteelist Andres Ammast meenutades.
Kaido Kama: mälestades Andres Ammast, meest, kes hätta ei jää(nud) (2)
/nginx/o/2017/03/03/6404823t1haada.jpg)
4. aprill 2018, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres oli üks neid «noori ja vihaseid» mehi, kes 1990ndate alguses Eesti riiki taastasid. Noor oli ta tol ajal kindlasti, viimase ülemnõukogu alguse ajaks saanud napilt kahekümne kaheksa aastaseks. Aga «vihane» oleks Andrese kohta kuidagi imelik öelda. Selleks oli ta liiga heasüdamlik ja lahke inimene. Liiga sõbralik, liiga pedagoog, liiga muusikainimene.
Selsamal ajal sai käidud koos Saksamaal – kristlike demokraatide kutsel ja külalistena, meie mõlema jaoks oli see üks esimesi väljamaal käimisi üldse. Ja siis viidi meid Dresdeni suurde ooperiteatrisse ooperit vaatama ja kuulama. Mina ise olen väga ooperivõõras inimene. Ja nii ma siis vaatasingi laval toimuva asemel rohkem Andrest – et millise harduse ja kaasaelamisega ta kogu asja jälgis.
Veel tuleb meelde aeg, kui parasjagu olid käimas 1991. aasta augustisündmused. Mittetallinlastest ülemnõukogu liikmed elasid tol ajal Kungla hotellis. Esimesel putšiööl me keegi hotellis magada ei julgenud ja otsisime öömaja tuttavate pool. Teisel ööl otsustasime hotelli jääda, enne seda vaatasime üle võimalikud pagemisteed juhuks, kui enam hotelli peauksest välja ei pääse.
Siis istusime väikese seltskonnaga ühes hotellitoas, kuulasime Moskvast venekeelseid uudiseid, võtsime väikest napsi ja arutasime tulevikuperspektiive. Andres teatas, et temal pole karta midagi – muusika- ja pillimehed on vangilaagrites alati au sees olnud ja oma eluga hästi hakkama saanud.
Selle jutu peale muutus Illar Hallaste väga murelikuks ja kurtis, et temale on kunagi karu kõrva peale astunud. Mispeale Andres soovitas tal endaga hästi läbi saada – igas orkestris olevat ainult üks trummimehe koht ja tahtjaid sellele kohale palju. Hommikupoole ööd kuulsime lõpuks raadiost, et putš on läbi.
Andrest mälestades olen ma kindel, et hätta see mees ei jää, kus iganes ta praegu ka ei oleks. Muusika- ja pillimehed on alati ja igal pool au sees olnud.