Andres Ammas 2001. aastal.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Andres Ammas oli kirjamees, kes austas väärtusi ja head tava. Soov ajada hingega Eesti asja tõi ta ka poliitikasse tagasi, meenutab lahkunud sõpra Mart Nutt.

Tundsin Andrest 1980. aastate lõpust. Lähem töine kokkupuude tekkis 1990. aastal, kui temast sai toonase ülemnõukogu saadik. Eriti palju tegime koos asju kahtedel valimistel 1999. ja 2003. aastal, kui kandideerisin Hiiu-, Saare- ja Läänemaa piirkonnas, kus Andres oli Isamaaliidus aktiivne tegija.

Andres oli kõigis oma tegemistes kirglik. Mida ta alustas, selle ta lõpuni viis – nui neljaks.

Andresest sai mu väga hea sõber. Haapsalus viibides ööbisin ikka tema pool. Tema loomuses oli saada hästi läbi paljudega, samas ei saa öelda, et ta oleks kõiki inimesi enda ümber aktsepteerinud – ei, Andres oli konservatiivne, valiv ja jäi mõnes suhtes üsna suletuks. Kindlasti ei andnud ta andeks sigadusi.

Juba kümmekond aastat tagasi mõlgutas Andres mõtteid, et võiks poliitikasse tagasi tulla. Eesti elus oli asju, mis ei läinud nii, nagu tema arvates pidanuks minema. Andres eeldas, et just Vabaerakonna kaudu on võimalik seda iseendaks jäädes teha. Ta oli kirjamees, kes austas ennekõike väärtusi ja head tava, mitte tabeliinimene.

Andres oli kõigis oma tegemistes kirglik. Mida ta alustas, selle ta lõpuni viis – nui neljaks. Sõnu on täna raske leida, ta lahkus liiga vara.

Minu kaastunne kõigile Andrese lähedastele!