Südameheadusest. Jaak Jõerüüdi järelehüüe Andres Ammasele

Andres Ammas. Foto: Postimees.ee

Andres Ammase jäetud jälg Eesti elus ja Eesti riigi ajaloos on suur, nähtav ja alatiseks jääv, kirjutab Jaak Jõerüüt.

Me kohtusime Andresega viimati mõne nädala eest Nopi kohvikus Kadriorus. Me rääkisime poliitikast. Ma olen sadade inimestega rääkinud poliitikast, mitmes keeles ja mitmel maal.

Ainult väga üksikutega on tulnud tunne, et istume tegelikult mõnes vanas heas inglise tüüpi klubis, kus on au sees mängureeglid, mis on välja kasvanud aumõistest, teiste inimeste austamisest ja tavadest. See raamib jutu, see raamib tooni.

Aga Andrese puhul lisandus alati veel see, mis pole piiratud liikmeskonnaga klubidele vältimatult iseloomulik, lisandus üks üldinimlik omadus – headus. Headus, mis ei ole ei parem- ega vasakpoolsete monopol, mis pole mitte kellegi monopol. Headus, mida kas on või pole inimesel, tehku ta mis tahes tööd. Headus, mis kaalub üles kõik muud inimese kui sellise võimalikud omadused.

Andrese puhul, olen üsna kindel, räägivad paljud tema võimest jääda igas olukorras tasakaalukaks ja olla ka teiste tasakaalustaja – olla see, keda elus igal pool, ka riigi ülemises otsas, parlamendipoliitikas, on alati hädasti vaja. Aga ilma südameheaduseta ei tule tasakaalu loomine mitte kellelgi välja.

Mäletan hästi ka Andrest selle kõige sees: otsustavat, põhimõtetes kindlat, tarka, rahulikku, aga vääramatut.

Andrese elutöö on nüüd tehtud ja annaks jumal igaühele sellesarnast väärikat elusaldot! Hoolimata sellest, et lahkumine oli ülekohtuselt varajane, on Andrese jäetud jälg Eesti elus ja Eesti riigi ajaloos suur, nähtav ja alatiseks jääv.

Meid ühendas omavahel muidugi kõige rohkem need kaks ja pool aastat üleminekuaja parlamendis. Me kuulume koos 20. augusti klubisse, mille puhul kehtib tõsiasi, et selle liikmeks jäädakse igavesti, ka siis, kui lahkutakse üle Toonela jõe. Jäädakse liikmeks, niikaua kuni Eesti riik on olemas.

Tollest dramaatikat täis ja Eesti jaoks otsustavaks kujunenud parlamendiajast on mälus palju poliitvaidlusi, otsustushetki, kirglikke kõnesid, kummalisi vastuolusid ja mida kõike veel. Mäletan hästi ka Andrest selle kõige sees: otsustavat, põhimõtetes kindlat, tarka, rahulikku, aga vääramatut.

Ja kõigele lisaks säilitan silmade ees ka mõne pöördelise hetke pildi, kus koorijuht Andres Ammas on oma parlamendiliikmetest kolleegide seas ja rahvasumma ees parlamendirõdul tõstnud käed, et lasta paljudest suudest kõlada ühel tõeliselt isamaalisel laulul. 

Puhka rahus!