Ei tohi enam olla keemiarünnakute ohvreid, olgu siis sõjatsoonides või unises Inglismaa linnakeses, kirjutab Ühendkuningriigi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika (küsimuste) minister Alistair Burt.
Briti minister Alistair Burt: keemiarünnakutel pole kohta tänases maailmas (3)
Täna aasta tagasi, varahommikul tabas Khan Shaykhuni linna Süüria lennuväe pommirünnak.
Pommitamise käigus õhku paisatud sariin tappis ligemale sada inimest, sealhulgas mitu last.
Meedia vahendusel jõudsid meieni kaadrid närvigaasist põhjustatud mürgituse tagajärjel agoonias ja mitmel puhul suust vahtu ajavatest meestest, naistest ja lastest.
Nagu teame, ei olnud Khan Shaykhunis aset leidnud rünnak esimene kord, kui Süüria režiim kasutas keemiarelva oma inimeste vastu.
2013. aastal, peale Ida-Ghouta vastu suunatud rünnakut, mille tagajärjel hukkusid sajad inimesed, lubas Venemaa maailmale, et Süüria loobub kõikidest oma keemiarelvadest. Seda lubadust pole aga järgitud.
Saame seda öelda veendunult, tuginedes ÜRO ja Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni (ÜRO-OPCW) ühiskomisjoni järeldustele, mis kinnitavad kloriini kasutamist Süüria režiimi poolt Idlibi provintsis – 2014. aasta aprillis Talmenesi küla kui 2015. aasta märtsis Sarmini linna ja Qmenasi küla vastu suunatud rünnakutes. Ning seejärel, täpselt aasta eest toimus massimõrv Khan Shaykhunis.
Viie aasta jooksul, alates esimesest keemiarünnakust regioonis, on Venemaa pidevalt õõnestanud ja üha enam ka takistanud rahvusvahelisi jõupingutusi taoliste kuritegude lõpetamiseks ning nende toimepanijate vastutusele võtmiseks.
Venemaa on korduvalt kasutanud oma vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus Bashar al-Assadi jõhkra režiimi kaitsmiseks. 2017. aasta novembris vetostas Venemaa ÜRO-OPCW ühisjuurdluse mandaadi jätkamise. Julgeolekunõukogu poolt varem algatatud juurdluse eesmärk oli võtta vastutusele Süüria keemiarünnakute toimepanijad.
Venemaa vastus Süüria korduvale keemiarelvade keelustamise konventsiooni rikkumisele on teinud võimalikuks nende Süüria elanike vastu suunatud jälestusväärsete rünnakute jätkumise.
Laiemas plaanis on Venemaa ükskõiksus rahvusvahelise korra suhtes saanud üha selgemaks.
Venemaa jultunud keemiarelva kasutamine Ühendkuningriigi territooriumil kuu aja eest on järjekordne kinnitus Venemaa ilmselgest rahvusvaheliste kokkulepete eiramisest.
Sergei ja Julia Skripali mürgitamine sõjaväe tarbeks välja arendatud närvigaasiga kujutas ohtu kõigile rünnaku piirkonnas viibinutele – närvigaasiga võis kokku puutuda üle 130 inimese, sealhulgas kriitilisse seisu sattunud politseinik.
Venemaa pole pakkunud ühtegi selgitust selle kohta, kuidas sai võimalikuks nende närvigaasi kasutamine taolisel moel.
Selle asemel, nagu ka Süüria puhul, oleme olnud tunnistajaks väärinfo laviinile eesmärgiga eksitada ja halvata rahvusvahelist süsteemi ning takistada keemiarünnakute toimepanijate vastutusele võtmist.
Khan Shaykhuni rünnaku järel üritas Venemaa korduvalt õõnestada barbaarsete keemiarünnakute lõpetamiseks ellu kutsutud OPCW usaldusväärsust.
Eelmisel aastal keeldus Venemaa ühepoolselt tunnistamast ÜRO-OPCW ühiskomisjoni järeldusi, mis kinnitasid sariini kasutamist Süüria võimude poolt Khan Shaykhunis.
Ning 22. märtsil ütles Venemaa välisministeeriumi kõrge ametnik, et Venemaa keeldub aktsepteerimast Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni Salisbury rünnaku sõltumatu juurdluse tulemusi. Venemaa jaoks oleks ainumõeldav nende enda tehtav juurdlus.
Keemiarelvade jälestusväärsuses on juba saavutatud konsensus. Vaid neli maailma riiki pole liitunud keemiarelvade keelustamise konventsiooniga. 192 riiki on ühendanud jõud keemiarelvade kasutamise keelustamiseks. Tegemist on relvadega, millel pole kohta tänases maailmas.
Peame seisma ühiselt vastu kõikidele katsetele kõigutada reeglitele rajatud süsteemi ühte alustala. Taoline kahjustav ja ohtlik käitumine kujutab ohtu meile kõigile.
Khan Shaykhunis ja mujal Süürias toimunud sündmused on tekitanud õudu kogu maailmas. Kutsume kõiki maailma riike üles saatma välja selge sõnumi, et Venemaa peab lõpetama teiste riikide vastutustundetu ohustamise oma eesmärkide täitmise nimel.
Ei tohi enam olla keemiarünnakute ohvreid, olgu siis sõjatsoonides või unises Inglismaa linnakeses.
Reeglitel põhinev rahvusvaheline kord ja institutsioonid on liiga väärtuslikud, et neid sel viisil ohtu seada. Nende kaitsmine ning taoliste kohutavate ning ebainimlike surmade ärahoidmine nõuab ühist jõupingutust.