Jaak Jõerüüt

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kolumnist Jaak Jõerüüt arutleb, kellele saab ja kellele ei saa kõike müüa. 

Fraasiga «Kõik Müügiks» põrkasin esimest korda kokku ammu, kui Tallinnas näidati Andrzej Wajda filmi «Kõik müügiks». See oli kui sõnum teiselt planeedilt, erutav ja kardetav.

Pealkiri erutas rohkem kui film, kahte sõnasse mahtus ähvardav idee nagu äikesepilv, mis oli vängem kui poolteist tundi edevate näitlejate iseenda-mängimist. Mina ei mõtelnud siis ei sellele, et Poola kuulus Varssavi Pakti ega sellele, et Wajda oli teinud filmi traagiliselt hukkunud näitleja-staari Zbigniew Cybulski mälestuseks. Juba säras uus täht, Daniel Olbrychski, kes mängis peaosa. Poola ise oli aga lihtsalt välismaa, kuhu Eestist naljalt ei pääsenud.

Vasakul Daniel Olbrychski, keskel Andrzej Wajda.

FOTO: Wikimedia Commons

See fraas-kujund aga oli midagi, mida Eestis ei olnud võimalik kõva häälega hüüda. Liiati oli elu hall argipäev selline, et müümine ja ostmine olid muutunud naljanumbriks ja argitragöödiaks, sest «mitte midagi polnud saada». Ühiskonna redelil olin nii madalal, et mul ei olnud veel võimalik näha läbi ühiskonnagruppe lahutavate paksude kardinate ega sedakaudu mõista, et müüdud ja ostetud oli juba tonnide kaupa – uhkust, au ja südametunnistust. Millise hinnaga, see jäi ja jääb müüjate teada.

Siis, poisina kinos, olin veel kaugel sellestki mõttearendusest, mis tänaseks on ilmselge: kes iganes seda fraasi kasutab, kasvõi tinglikult, kasvõi muretult nagu jalutuskeppi viibutades, kasvõi läbirääkimistel meetodina, kasvõi moe pärast, mõtelgu selle peale, et kui tõesti läheb kõik müügiks, siis ju ka müüja ise! Ja aus oleks sel juhul alustada pakkumist iseendast.

Alatasa üritab keegi puhuda lõkkele sõda, kus ühel pool olevat nn puukallistajad ja kogu see neetud intelligentide kamp ning teisel pool olevat nn normaalsed inimesed, kes esindavad elueliksiiri sildiga «raha», sest kes siis raha peale kuseb!

Läbi aegade korratakse ütlust: kõik kordub. Ehkki nii Vahemere äärse antiikmaalima kui kauge Ida targad on meile kinnitanud, et mitte miski ei kordu, et voolavasse vette ei saa kaks korda samamoodi astuda. Aga korduvad olukorrad, korduvad leeride võitlused oma põhimõtete, oma ideaalide ja oma igapäevase leivapalukese eest.

Suurtehas Emajõel, Rail Baltic, räsitud metsad, rikutud veed, haisev õhk, kaduv vaikus, tinglik vabadus... Alatasa üritab keegi puhuda lõkkele sõda, kus ühel pool olevat nn puukallistajad ja kogu see neetud intelligentide kamp ning teisel pool olevat nn normaalsed inimesed, kes esindavad elueliksiiri sildiga «raha», sest kes siis raha peale kuseb!

Õhutamine õnnestub vahel, sest ikka võib öelda, et näete nüüd, ei see teie Shakespeare ega Mozart pole hoidnud ära sõdu ega mõrvu ega vägistamist ega varastamist. Aga see on orjade ja õgardite loogika, sest ilma Shakespeare'ide ja Mozart'ideta olekski meil ainult sõjad ja lehmakauplemine, muud polekski! Ning NB! kõik inimesed ei sõdi, tapa, vägista ega varasta!

                                                              *

Kui olin määratud Eesti suursaadikuks Küprosele, lendasin sinna, ulatama usalduskirja Küprose peresidendile.

Saarel oli soe, maikuus oli maa juba kõrbenud, oli lõvikarva seal, kus madal taimestik kasvas. Roomast ma sinna lendasin, roheluse seest. Larnaca lennuväljalt pealinna viiva tee ääred olid päris paljad, kivised ja liivased, hallid või kollakad. Kivistel künkanõlvadel paistis lugematu arv maasse torgatud väikseid vitsu ehk puuhakatisi. Pärast räägiti mulle, et üritatakse taastada metsa, mis kunagi maha raiuti. Kunagi tähendas sel puhul ümmarguselt paar tuhat aastat tagasi. Seedrid! Neid läks vaja laevade ehitamiseks, aga peamiselt vasetööstuses.

Kas neid vitsakesi oli istutatud juba kümneid või sadu tuhandeid, ma ei tea, nagu ma ei tea, mis seis selle projektiga praegu on. Kõike ei suuda guugeldada, ega kogu elu saa guugeldamise peale raisata!

Valvele tõmbunud valvesõimajad võivad siiski stardipakkude pealt maha ronida – ma ei konstrueeri siit Eesti jaoks ühtki demagoogilist paralleeli. Maailm on vastandlikke näiteid täis, võta ette mis teema tahes. Aga iga inimese mälu annab talle just seda, mis seal peitub, ja oleks patt mitte mäletada, niisamuti nagu oleks ka patt mitte tunda heameelt, et ajalooline mälu ärkab mõnikord siiski, nagu Küprosel, ehkki mitte enam nende jaoks, kes vahepealsetel sajanditel surid.

                                                                   *

Kõigemüümise loosung viib me mõtte ju nurjatutele, moraalitutele müüjatele. Aga kellele sa hing müüd, kui ostjaid pole!? Needki on inimesed: ostjad, tarbijad, allaneelajad, talujad, vaikijad....

Nüüd võtan appi venelase. Aga mitte mõne päevapoliitilise kaikateemana.

Nikolai Berdjajev on vene mõtleja, üks nendest, kelle sovetivõim jõuga oma kodust ja kodumaalt minema kihutas.

Sügaval post-Stalini ehk Nikita Hruštšovi ajal, koolipoisina, mõtisklesin ma esimest korda inimesest kui mikrokosmosest. Rääkisime sellest koos pärastise akadeemiku Peeter Tulviste ja pärastise professor Ingo Normetiga, kes käisid minust mõni klass eespool Nõmme Gümnaasiumis. Kusagilt olin juba siis midagi lugenud, hoolimata sellest, et sovetiajal oli ametlikult kättesaadav lektüür tänasega võrreldes äärmiselt piiratud.

Nüüd loen Nikolai Berdjajevi teosest «Loomingu mõte. Inimese õigustamise katse» (originaal ilmus vene keeles tsaaririigis, Nikolai II ajal, aastal 1914 ja eestikeelne tõlge aastal 2016) taas sellestsamast. Lubatagu siin esitada vaid üks N.Berdjajevi lause teemale pühendatud lehekülgede müriaadist. Ilma nimedeta, keda tema omakorda esitab (ja neid on palju, need on maamärgid läbi sajandite, verstapostid inimese tunnetamise teel): «Inimene ei ole universumi murdosa. Mitte killuke sellest, vaid terve väike universum, mis hõlmab kõiki suure universumi omadusi, jättes oma jälje universumile ja universumi jälje iseendale.»

Nüüd, uuel, nn vabaduse, liberaalsuse, avatuse, koostöö, solidaarsuse, vennalikkuse ja õelikkuse ajastul, pean ma pidevalt taluma nii kodumaiseid kui kontinendiüleseid valitsejaid, kes vääramatu kindlusega käsitlevad inimest mitte mikrokosmosena, vaid kasiinotäringuna, mille külgedele on graveeritud: valija-maksumaksja-tarbija-klient.

Visalt sunnivad need tegelased kuubikuks vormitud inimhingi uskuma, et lageraie, joonsirged maanteed ja raudteed, kolm-kohta-pärast-koma-täpsusega määratud õlleaktsiis, hullud päevad kõikides kaubakeskustes, nõkshaaval solgitud kodujõed ja maailmaookeanid, nõkshaaval kiibistatud ja üha orwellilikumaks reeglistatud igapäevaelu, mürgitatud ja räsitud elusloodus, et see kõik kokku ongi paradiis ja et Eedeni aia taasrajamine edeneb!

Kõike ei saa müüa inimestele, kes teavad kasvõi pisut sellest mikrokosmosest, mis peitub inimese sees ja millest mõtlevad nii koolilapsed kui filosoofid. 

Miks peaks inimene, kes on tajunud iseennast kui mikrokosmost, seda jampsi uskuma? Miks ei peaks inimene, kes näeb iseennast ja maailma hoopis teistmoodi, soovima maailmakorra muutmist selliseks, kus elu võimalikkus Maa peal ei ole müügiks?!   

Niisiis – kõik müügiks, aga kellele?

Kõike saab müüa ainult tarbijatele ehk täringutele maailmakasiino omanike käes. Kõike ei saa müüa inimestele, kes teavad kasvõi pisut sellest mikrokosmosest, mis peitub inimese sees ja millest mõtlevad nii koolilapsed kui filosoofid. Ühes hiljutises ökoloog Aveliina Helmi ja ajakirjanik Hans Alla vestlusest tekkinud hoiatusloos kohtasin märgilist, rabavalt universaalset pealkirja: «Muutu, või sind muudetakse».

Aga see oleks juba järgmine jutt.


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud üle 20 raamatu, mis on tõlgitud mitmesse keelde.