Liia Rebane: saja-aastane muuseum – jätkuvalt oma kohata

Liia Rebane Foto: Erakogu

Eesti teadus- ja tehnikamuuseumi idee ja vajadus ulatuvad aega pea sada aastat tagasi, ja ometi ei ole sellist muuseumi Eestis tänini.

Tormilised arengud põhinevad tehnoloogiatel. Ka tuleviku töökohtade kujunemist mõjutavad kõige enam tehnoloogilised läbimurded. Nutikad masinad kaotavad töökohti, kuid masin vajab hooldust, arendamist, kasutaja vajab nõustamist – seega oskustega inseneride nõudlus püsib. Meil aga tehnoloogias end kodus tundvaid inimesi napib.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognooside kohaselt on Eestis aastal 2022 loodus-, täppis- ja tehnikateaduste ning tehnoloogia valdkonnas puudu enam kui 55 000 töötajat. Praegune haridussüsteem ei suuda seda puudujääki katta ja ei leidu ka piisavalt valdkonnast huvitatud noori, kes sellesse süsteemi siseneksid. Eesti laste teadmised loodusainetes on väga head, ometi ei näe õpilased end tulevikus töötamas teadlase või insenerina, sest ühiskonna prioriteedid on mujal, samuti puudub side ja informatsioon tööstuse rollist. Paratamatult kerkib küsimus, kas ja kus on potentsiaal teadmistepõhise majanduse ülesehitamiseks? Kuidas suudab Eesti kaasa lüüa ja kaasa rääkida muutuvas maailmas?

Meil on küll hulgaliselt riiklikke strateegiaid, kuid puudub terviklik arenguvisioon. Teaduse vajalikkust hindavad uuringud kinnitavad, et probleem on ühiskonna suhtumistes ja hinnangutes laiemalt. Tihti nähakse teadust ja tehnikat kui kultuurist väljaspool seisvat ja loovust kui midagi, mis kuulub vaid kunstivaldkonda. Ometi on lihtne tõsiasi, et teadus ja tehnika on osa rahvuskultuurist ja selle meelespidamine määrab, kas tehnika ja teadus on osa me identiteedist või mitte. Ka loovus ja loomingulisus ei seisne vaid pintsli käes hoidmises, vaid seda saab rakendada ka tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamisel. Selle mõistmiseks tuleb aga hakata teistmoodi mõtlema.

Keskne Eesti teadus- ja tehnikamuuseum võiks kujuneda mitte ainult rahvuslikuks, vaid ka rahvusvaheliseks suurprojektiks.

Teadus- ja tehnoloogiapaktis märgitakse, et üksnes haridussüsteemis tehtavad jõupingutused ei ole küllaldased selleks, et piisavalt suur osa noortest valiks teaduse, tehnoloogia või inseneeria valdkonnas õppimise, ka ühiskonnas tuleb laiemalt LTT oskusi väärtustada. Ja selles vallas on Eestis kasutamata võimalus, mis on olemas enamikus arenenud Euroopa riikides – keskne teadus- ja tehnikamuuseum.

Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumil, mis eksisteerib hetkel vaid eestvedajate peas ja südames, on kaks peamist eesmärki – tehnikapärandi kogumine, säilitamine ja vahendamine ning teaduse ja tehnikavaldkonna mitteformaalse hariduse andmine.

Uuringud tõendavad teadusmuuseumite ja mitteformaalharidusliku õppe suurt väärtust. Üks esimesi sellealaseid uuringuid 2011. aastal näitas, et teadusmuuseum mõjutab suuresti külastajate teadmisi ja suhtumist teadusesse ja tehnikasse, üllatava tulemusena leiti, et see aitab lõhkuda rassilisi, etnilisi, hariduslikke ja majanduslikke barjääre. Teadushariduse professori ja muuseumiteoreetiku John Falki sõnul ei ole teadusmuuseumite ülesanne pakkuda inimesele kogu vajaminevat teadmist, vaid inspireerida ja olla stardiplatvormiks. Falki väitel kasutab suur osa inimesi 21. sajandil vaba aega enda ja maailma paremaks tundmaõppimiseks. USAs omandab üha enam inimesi suure osa teadmistest teaduse kohta väljaspool kooli ning teadusmuuseumitel on selles oluline roll. Mitteformaalne haridus, isikliku kogemuse kaudu õppimine jätab sügavama jälje ja positiivne muuseumikogemus võib olla tulevikus oluline mõjutaja karjäärivalikus.

Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi idee on pea sama vana kui Eesti Vabariik. Tehnikamuuseumi rajamise idee on Eesti ühiskonnas tulnud ja läinud mitmeid kordi. Esimene katse niisugune muuseum Eestisse rajada tehti 1919. aastal, kuid see ettevõtmine hääbus peagi majanduslike raskuste tõttu. 1936. aastal registreeriti Eesti Tehnilise Muuseumi Ühing, mille kohta leidis juba toonane ajakirjandus, et tegemist on «hädavajalise asutusega, kuna meil töötab tehnikainstituut, hulk tehnika- ja kutsekoolisid, ja üldiselt hakatakse tehniliste teadmiste levitamisele panema suuremat rõhku».

1937. aasta algul ilmus uudis – «Tehnikapalee Tallinnasse» – tehnikumile ja tehnikamuuseumile kavandatavast mastaapsestest uuest hoonest. Muuseumile pidi tulema kümme osakonda: elektrotehnika, metallitööstuse, puutööstuse,  nahatööstuse, keemiatööstuse, tekstiiltööstuse, ehitusasjanduse, põllutöötehnika, liiklemistehnika ja jõumasinate alal. Eesti Tehnilist Muuseumi ei peetud tähtsaks mitte ainult sellepärast, et ta laiemates ringkondades aitab tõsta huvi ja arusaamist tehnika suurest osatähtsusest meie majandusliku elu arendamisel, vaid muuseumi kogutavad esemed osutuvad lisaks väärtuslikeks õppevahenditeks.

«Ei teatagi meil tihti, mis kodumaa tööstused teevad ja et meie saadused, milleski halvemad pole välismaa omadest… Näeksime, et ka meie suudame tehnika alal palju korda saata ja see tõstaks meie rahvuslikku iseteadvust,» tõdeti toona ajalehe veergudel. See muuseum aga hävis maailmasõja käigus ja kuigi ka pärast Teist maailmasõda on olnud entusiaste, kes on üritanud tehnikamuuseumit luua, ei ole meil seda siiani, sest riik ei ole ideele õlga alla pannud. Praegu on Eestis hulk eramuuseume, mis on tekkinud inimeste missioonitundest ja täidavad seda tühimikku osaliselt, kuid ei suuda koguda piisavas mahus ega anna tehnikakultuurist tervikpilti. Siiski peab neile inimestele olema väga tänulik – tänu neile on säilinud vähemalt osa tehnikapärandist, mis kipub aja möödudes aina rohkem kaduma ja hävima. Oodates veel järgmised sada aastat, kaotame suure osa oma inimeste loodud leiutistest ja kultuuripärandist.

Keskne Eesti teadus- ja tehnikamuuseum võiks kujuneda mitte ainult rahvuslikuks, vaid ka rahvusvaheliseks suurprojektiks, sest meie teaduse ja tehnika ajaloos on küllaga maailmatasemel episoode, mida näidata, tutvustada ja Eestit valdkonnapõhiselt esile tõsta. Kokkuvõtteks saab öelda, et eeltööde esimesed etapid on läbitud. Tegevuste jätkamiseks on vajalik riigi toetus. Teaduse ja tehnikavaldkonna populariseerimine on Eesti ettevõtluse ja kogu majanduse jätkusuutlikkuse võtmeküsimus. Patareisse planeeritava kobarmuuseumi kontekstis ETTMi rajamine annab käegakatsutavad võimalused selle kiiremaks teostumiseks, saates ühiskonnale sõnumi, et valitsus peab seda oluliseks.