Kolumnist Kristiina Baum: kui president Kaljulaidil õnnestub maskuliinset Eestit pehmemaks muuta, on ta minu lugupidamise ära teeninud

Jüri Ratase valitsus Kadriorus, 2016. Pildil jalad rivis. Foto: Liis Treimann

Eesti ühiskond on maskuliinne. Aga võiks olla pehmem, kaastundlikum, arvestavam, võimalusi loovam; sõnaga: palju naiselikum, kirjutab arvamusportaali Rootsis elav kolumnist Kristiina Baum.

Võõrsil elades tunned ikka kodumaast puudust ja otsid sellega kontakti. Hakkad juurdlema eestluse ja selle üle, mis on Eestile omane. Enam ei pea pikisilmi ootama kallitelt sugulastelt kirju või pikka reisi ette võtma selleks, et vaigistada kodumaaigatsust. Piisab, kui õhtuhämaruses voodis lebotades interneti lahti lööd ja uudiseid sirvid.

Annan endale aru, et meedia on meedia, kõiges oma ilus ja valus. Ühegi uudise või teate edastamine ei saa olla päris lõpuni subjektiivne ning hoiak sõltumatu. On mõttemalle, mis meediasse kunagi ei jõua, sest need lihtsalt ei sobi, pole traditsioonilised. Ühtesid piiratakse, teisi pooldatakse. Aga eestimeelsust ja eesti vaimu kannab uudistevalik satelliitide vahendusel siiski edasi. Järgnevat kolme olen endalegi üllatuseks täheldanud. Põhjust mõtlemapanemiseks on andnud tõik, et Rootsi, kus elan, pigem vastandub kui ühtib nende hoiakutega.

Küsitavad omapärad

Eesti on pigem radikaalsete vaadetega riik. Asi peab olema just nii või siis üldse mitte. «Sure ära, kui elada ei oska.» Sedasi ütles Margus Tabori hiiu mamma, kui ta vastsündinud talle laudauksest jalaga välja tõukas. Ja selline suhtumine on eestlastel sügaval sees. Loen uudiseid: venelased peavad kas keele ära õppima või koligu minema. Pagulased ja muud murjamid ärgu Eestisse ronigu, vaid jäägu oma muldonnidesse. Sünnitasid puudega lapse, oma viga ja katsu ise hakkama saada. Mees joob ja peksab, järelikult annad põhjust. Ja nii edasi, ja nii edasi.

PISA testi kõrge tulemuse peale vaadatakse Rootsis kaasatundlikult: kahju on lastest, kelle pead on fakte täis, aga kes peale ettevuristamise neid kasutada ei mõista.

Teine omapära on see, et tegudel ei ole tagajärgi. Paljusid ühiskonda kahjustavaid ning arengut takistavaid asju sallitakse ja nii aastast aastasse. Aeg-ajalt küll pahvatatakse, sarjatakse tigedalt, aga lubatakse siiski nende jätkamist. Rongiõnnetus toimub rongiõnnetuse järel, jalakäijad hukkuvad liikluses nagu kärbsed, avaliku elu tegelane liigub ühelt ametipostilt aga teisele ning toimetab ebasündsalt edasi ja sellel, mis midagi väärt on, lubatakse takistamatult riigist lahkuda. Enne lahkumist tõstab osa inimestest küll pisut kära, aga see vaibub peagi vastaste ilkumise saatel.

Ja kolmas asi, mis kodumaad taamalt piieldes silma hakkab, on see, et asjad, mille üle uhkust tuntakse ja mille külge klammerdutakse, on kohati väärtused, millega mujal ei skoori. PISA testi kõrge tulemuse peale vaadatakse Rootsis kaasatundlikult: kahju on lastest, kelle pead on fakte täis, aga kes peale ettevuristamise neid kasutada ei mõista. Rahvuslik uhkus maa, keele, rahvariiete ja laulupeo üle tekitab rootslastes kõhedust ja seostub Ungari ning Teise maailmasõja aegse Saksamaa hoiakuga. Arusaam, nagu Eesti oleks osa Euroopast, pole siin kargel Põhjamaal samuti iseenesest mõistetav. E-riikigi suhtutakse suure skepsisega – netiavarus on nii manipuleeritav ja kontrollimatu, annab ikka tulla selle peale, et sellise asjaga uhkustada.

Eks aeg näitab, kas väikerahvale on need omadused kaugemat tulevikku silmas pidades kasu või kahju toovad. Mina hoiakut ei võta. Soovin aga, et Eesti oleks muutuste suhtes avatum, rahulolematum oma saavutustega, taasmõtestaks juba saavutatut ning ajakohastaks olemasolevaid arusaamu. Suhtumine «maailm mu ümber võib muutuda, aga mina jään» on ümaral maamunal ning koostööle sunnitud inimkonnas kahtlemata kangelaslik. Küsimus on vaid hinnas ja mille nimel jäädakse.

Muutused alaku keelest

Rootsi ühiskond on Eesti omaga võrreldes palju pehmem, kaastundlikum, arvestavam, võimalusi loovam. Tahaks ütelda, et palju naiselikum. Seda, et Eesti segastel aegadel suure ähmiga naispresidendi ette lükkas, võib tööõnnetuseks pidada. Selles aga, et Kersti Kaljulaid nelja inimese tapmises süüdi mõistetud vangile armu andis ning vabariigi aastapäeva eel rahvast Tiit Ojasoole andestama õhutas, näen võimalust arendada ka Eesti ühiskondlikku naispoolt. Mina isiklikult ei kuulu nende hulka, kes arvavad, et ema, õpetajat või presidenti peaks pelgalt tema positsiooni pärast austama. Armastus ja lugupidamine tuleb tegudega ära teenida. Kui Kaljulaidil õnnestub olemasoleva ametiaja jooksul maskuliinset Eestit pehmemaks ja tasakaalukamaks muuta, on ta minu lugupidamise ära teeninud.

Eesti ja Rootsi ühiskonna pehmus ja jäikus väljenduvad eriti ilmekalt keeles. Näiteks on Eestis pikk ajalooline kuvand, et pukis istub mees. Sellega kõrvuti on sündinud väljend kange mutt. Naine on pidanud olema kange, et endale tee pukini vabaks teha. Rootsi keeles sellist ajaloolist väljendit pole. Naiste kohta on rootslastel küll sajatusi, aga mitte eraldi sellist, mis tähistaks edukat naist.

Samuti kasutavad rootslased sagedamini pehmemaid ning hellitussõnu nagu laste ja eakate kohta – väike memmeke, väike taadike – olenemata, kas nad on omad või võõrad. Ka kaastunne ja teisega arvestamine on midagi, mis keeles sagedasti väljendub (oh sa vaeseke, ma palun sind, või mis sina arvad). Need on sagedased vestlusesse pikitavad ütlused nii kassasabas, mängupargis, bussis, koolis, tööintervjuul, ülemuse jutul, politseis ehk vahet pole, kas vestlus on ametlik või isiklikku laadi, meeste- või naistevaheline.

Ootan pikisilmi eesti uudissõnade hulka ka selliseid, mis näitavad Eesti pehmemat poolt.

Kui eesti keele viimase aja uudissõnu vaadata, on need pigem üheselt tõlgendatavad ja enamik seondub asjade tarbimisega või lihtsustavad bürokraatiat. Rootsi uudissõnad on pigem protsessi hõlmavad ja kasutamiseks argisemas keskkonnas (näiteks veganiseerima – traditsioonilise liha sisaldava toidu veganivariandiks tegemine. Surmakoristus – siis kui eakas inimene puhastab oma elamise üleliigsetest asjadest enne siit ilmast lahkumist ise, et seda tööd mitte sugulaste kaela jätta. Kulutulevaatlus – internetis kulutulena levivate uudiste ehtsuse ja allikate usaldusväärsuse analüüs).

Meid, eestlasi, tajutakse Rootsis oma keelekasutuse pärast kui pisut ebaviisakaid ja järsu ütlemisega tegelasi. Meile omakorda tunduvad rootslased mämmutajad ja ebalevad. Osaliselt loob seda kujundit keel. Meie kasutame keelt pigem info edastamiseks ja vastuvõtmiseks, nemad kompimiseks, koostööks ning uute arenguvõimaluste otsimiseks. Eesti keel on konkreetsem ja jäigem, rootsi oma hõljuvam ja paindlikum. Muutused võivad alguse saada just keelest. Sestap ootan pikisilmi eesti uudissõnade hulka ka selliseid, mis näitavad Eesti pehmemat poolt.

---

Kristiina Baum töötab Rootsis täiskasvanute keeleõpetajana. Eestis on ta keeletunde andnud põhikooli õpilastele. Rootsiga on ta tihedalt seotud 1991. aastast alates. Samuti on ta üle kümne aasta töötanud ajakirjanduses, eeskätt raadiokanalites, nagu näiteks Kuku, Vikerraadio, Tartu Pereraadio, aga ka Lidingö raadio Rootsis. Veel on ta kaks aastat tegutsenud reporterina maakonnaajalehes Sakala. Hariduselt on ta bioloog.