Eksperiment pidi vältama kaks nädalat, kuid see katkestati juba kuuendal päeval. Keegi eksperimendis osalenutest ei soovinud katkestada, kuid Zimbardo otsustas asja pooleli jätta, kuna kolmandik valvuritest hakkas ilmutama sadistlikke kalduvusi. Eriti hulluks läksid asjad öösiti, kui valvurid arvasid, et kaamerad on välja lülitatud, kuid tegelikult jäädvustasid need nende teadmata toimuvat. Ometi olid need tavalised inimesed, täpselt nagu kõik teisedki. Ja jõuti kõigest kuuenda päevani. Mis oleks võinud juhtuda kahe nädala järel, võib vaid oletada.
Zimbardo ning teised eksperimendile tõlgenduse andjad mõistsid tekkinud olukorda nõnda, et sellist mõju avaldas inimesele keskkond. Kuid tõlgendada võib ka teisiti: keskkonna mõjul lõi välja instinkt, mis on potentsiaalselt olemas meis kõigis.
Me kõik unistame ühest ja samast. Kes tahab saada edukaks ärimeheks ja unistab rahast. Kes tahab saada suuremaks või väiksemaks ametimeheks, võib-olla presidendiks. Kes soovivad edasi viia teadust. Kuid tegelikult tahavad kõik võimu. Ka need, kes unistavad rahast, vajavad seda selleks, et omada võimu. Sest palju raha tähendab inimeste maailmas suurt võimu. Põhimõtteliselt paneb meid kõiki liikuma üks ja seesama põhiinstinkt – võimutung. Isegi kui jutt käib sellisest intiimsest sfäärist nagu armastus, on prantslastel üks väärt kõnekäänd: üks suudleb, teine laseb ennast suudelda. Järelikult on ka seal võim kohal. Võim on igal pool, kus on inimesed. Seal, kus inimesi pole, ei ole ka võimu.
Võim on see, mille poole me kõik püüdleme. Enda jaoks dekoreerime seda püüdu fraasidega üldisest kasust ja sellest, et käiksime sellega paremini ümber kui teised. Kõik, mis halvasti, teevad ju teised – seda pole ilmselt vaja kellelegi tõestadagi. Näiteks naabrimees. Satuks tema Zimbardo eksperimenti valvuriks, nüpeldaks ta mõnuga neid, kes juhuse läbi sattusid vangideks. Aga meie oleme ju teistsugused. Nagu kirjutas Jean-Paul Sartre: põrgu – see on teised.
