Dubai, Araabia Ühendemiraadid.

FOTO: Pixabay

Riik peaks toetama ettevõtjaid ja seda mitte ainult loosunglike tunnustussõnade, vaid tegudega, luues soodsama majanduskeskkonna ja aidates uusi turge leida. EXPOst loobumise põhjendused ei kõla kuigi veenvalt, eriti olukorras, kus Eesti majandusel läheb hästi.

Valitsus otsustas veebruaris, et Eesti osaleb 2020. aastal Araabia Ühendemiraatides Dubais toimuval maailmanäitusel vaid juhul, kui osalevad ettevõtted katavad poole maksumusest. Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri Urve Palo sõnul ollakse nüüdseks jõudnud veendumusele, et püsiva esinduse loomine Pärsia lahe ääres on EXPO-l osalemisest tähtsam. Muidugi on esindus parem kui mitte midagi, nagu kinnitavad piirkonnast huvitatud ettevõtjad, kuid tegelikult oleks vaja nii üht kui teist.

Viimastel aastatel on keskmine ekspordimaht araabia maadesse ulatunud 75,5 miljoni euroni aastas, mis tähendab, et see on kümne aastaga kasvanud neli korda. Pole imestada, et atraktiivses piirkonnas juba tegutsevad Eesti ettevõtjad – iseäranis tarkvaraarendusega tegelev Nortal – on olnud EXPOst loobumise otsuse suhtes häälekalt kriitilised. Maailmanäitus on ennekõike riigi kuvandi küsimus ning meie kui e-riigi asi võiks just olla sellistes kohtades küüsi näidata – oleme väike IT-tiiger või ei ole?

Eesti sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvas mullu 2016. aastaga võrreldes 4,9 protsenti, mis on viimase kuue aasta parim tulemus. Jüri Ratase valitsusel on avanenud võimalus käsi hõõruda ja kvartal kvartali järel avalikkusele eduraporteid esitada. Mis võiks olla poliitikule meeldivam, kui niisuguses olukorras kommentaare anda!

Ühes mulluses raportis pidas Ratas vajalikuks märkida, et «arenguruumi on küll veel eksportiva sektori osas, mis peab enam majanduskasvu panustama». Samas rõhutas peaminister, et majanduskasv peab jõudma kõigi Eesti inimesteni. Ühesõnaga, on soov saadu kohe laiali jagada. Oleks seda vaid rohkem, ettevõtjad pingutagu! Mõtteviis meenutab Eno Raua allegoorilist lastejuttu juhmivõitu metsseast, kes pistis seemnekartuli nahka ja imestas sügisel, et saaki ei saanud.

Valitsus peaks suutma vaadata pikemas perspektiivis ettepoole, mitte omaenese nina ette. Küsimus pole ju hetkekasus, vaid jätkusuutlikes lahendustes. Kahjuks meenub viimastest aegadest ka riigi maine loomise seisukohast rohkem ämbrikolinat kui mõtestatud tegevust. Vahest tuleks naerualuseid rändrahne toota suutvate süsteemide asemel panustada näiteks ülikoolidesse, et meil oleks rohkem asjatundlikke arabiste ja sinolooge? Just harimatus viib lühinägelike otsuste ja asjatu kuluni.