Kolumnist Ivan Makarov.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

Keegi teist pole Sokrates, aga hakake juba mürki võtma, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Ajakirjanik peaks olema kursis ka sellega, mis toimub foorumites. Meil pistetakse pea liiva alla ja väidetakse, et nii-öelda kommijatest ei tasu välja teha, sest me ju reeglina ei tea, kellega on tegemist.

Venekeelsete foorumite kohta võib tõesti öelda, et mingi osa on seal täita Olgino trollivabriku riigiteenistujatel, kuid Eestit, euroliitu ja Ameerika Ühendriike halvustavad ning Venemaa poliitikat toetavad arvamused on järsult sagenenud ka eestikeelsetes foorumites.

Keskerakonna ametnike trolliartellist on palju kirjutatud, kehtiv leping Ühtse Venemaaga vajab ehk praegugi täitmist. Vaevalt et Venemaa trollidel ja kohalikel «vene kaasmaalastel» on selline vettpidav russismidevaba eesti keel.

Trollidest «arvajaid» (enamasti solvajaid ja vaenuõhutajaid) ei puutu keegi, arvamusliidrite suhtes aga annab üht-teist ette võtta: ajakirjaniku arvamusest riivatud poliitik kaebab arvaja tööandjale või saadab toimetusele trafaretse kirja: «Miks annate sõna inimesele, kes on ebakompetentne, rumal, õhutab vaenu (eriti rahvustevahelist) ja tegutseb ühe teise (vastiku) erakonna kasuks?»

Kui poliitikule antakse vastuseks sõna, siis ta ise muidugi kasutab seda võimalust argumenteeritult, omakasupüüdmatult, pidades oponendist lugu ja mitte tehes oma erakonnale reklaami.

Jõhker rünnak

Arvamusteruumi Eestis solgib ära parteimeedia, kus saab piiramatult rünnata oponente. Stolitsa peatoimetaja Aleksandr Tšaplõgin oma arvamusveerus 19. märtsi paberlehes tsiteerib tavakohaselt poliitikuid ja sildistab nende sõnu.

Kuna Tšaplõgin on varem omistanud oponendile väljamõeldud avaldusi (selle kohta on olemas ka pressinõukogu tauniv otsus), siis ei riskiks siin tema toodud tsitaate tõlkida, kuid tema enda sõnad on esmaallikast:

Sven Sesteri öeldu puhul ütleb ta hinnanguks «marasm tugevnes», Mihkelsoni puhul (võib-olla on tegemist Marko Mihkelsoniga) «rumalus või varjamatu künism».

Keskerakondlastega on pilt aga hoopis teine: «Jüri Ratasel on õigus», «Yana Toomil on täiesti õigus» ja ka «patrioot» Raimond Kaljulaidil on õigus.

Kuid see lehenumber sisaldab tõsisematki kui truualamlikud kiitused oma parteibosside aadressil: üle kahe lehe laiub munitsipaalorganile kohaste linnauudiste asemel kolossaalne ETV Plussi prepareerivate ja kohati ka selle töötajaid lausa süüdistavate artiklite kogum.

Põhilöök on suunatud Leedu arvamusajakirjaniku Andrius Tapinase venekeelse kremlikriitilise satiirilise show' «Pidage seal vastu» pihta.

Ühtlasi tehakse reklaami Keskerakonna koostööpartnerile PBK-le ja ETV Plussi materdamist troonib pealkirjaks ülendatud väide, et ETV Plussi reiting on 0,16 protsenti, aga mitte 0,9 protsenti.

See on ikka päris jõhker rünnak venekeelsete elanike informeerimiseks ja Eesti ellu kaasamiseks loodud avalik-õiguslikule kanalile peaministri erakonnast sõltuva lehe poolt, põhiarvajateks PBK ja linnavolikoguga seotud «eksperdid».  

Tõsine arvaja ärritabki mõjukaid

Ka erakondadest sõltumatud ajakirjanikud ei ole teineteisega alati nõus, kuid see tuleb asjale kasuks, kuna tõde ei selgu reeglina mitte ühe inimese öeldus, vaid tema arvamuse karastamisel teiste arvamuste tules.

Kuid kui üks ajakirjanik üritab etendada kõigi teiste arvamusliidrite mentorit, siis see on juba hoopis muust kultuuriruumist pärit nähtus.

Hiljuti ilmus üks «vastutustundetuid arvamuskamikadzesid» noomiv artikkel, mis sisaldas monumentaalse politrukliku fraasi: « /.../ ja ajakirjanik, kellele on usaldatud pind, peab vabanema sagedasest kiusatusest ajada oma isiklikku asja, väljendada isiklikke hoiakuid.»

Aga kelle hoiakuid siis peaks väljendama inimese isiklik arvamus? Kas tselluloosikombinaat, alkoholiaktsiis, korruptsioon, immigratsioon, kuritegevus, meditsiin, poliitika ja nii edasi saavad üldse olla kellegi isiklik asi?

Ja mis mõttes – usaldatud? Kas Mihhail Lotmanile ja Mihkel Mutile on usaldatud mingi pind?

See «pinna usaldamine» ajakirjanikele vaba interneti ajastul meenutab legendaarses nõukogude filmis «Inimesed sõdurisinelis» aset leidnud kahe eestlase dialoogi:

«Näete siis – kodumaa ja seltsimees Stalin isiklikult on usaldanud meile relvad!» – «Usaldanud? Miks peab oma rahvale relvi usaldama?»

Sokratest, kes samuti tegutses avalikus arvamusruumis ega õigustanud talle osutatud kõrget usaldust, sunniti «isiklike hoiakute» väljendamise eest mürki võtma, kuid see oli ju 399 aastat enne meie ajaarvamist.

Tänapäeva Eesti intelligentne arvamusajakirjanik peab aga kõigepealt leppima kurva tõsiasjaga, et ta esineb vähemusele, sest Eesti elanikud peavad näiteks Eesti konkurentsitult (!) suurimaks täheks Anne Veskit (Kantar Emori küsitlus).

Tõsine arvaja ärritab mõjukaid ärimehi, valijaid, poliitikuid, kurjategijaid ja omaenda tööandjaidki.

Palju turvalisem on olla diktor, kellele on usaldatud ekraani pealt valmistekstide mahalugemine.

Või siis külalisi võõrustav saatejuht, sest kõik see, mida nad räägivad, on nende endi vastutusel, tema ise aga on erapooletu ja annab võrdselt sõna igaühele – nii targale kui ka lollile, sest vastasel juhul hakatakse teda pärast kividega loopima.

Mis tunne aga on olla kohimees kõuehäälsete alfaisaste seltsis? Mis tunne on olla kõndiv mikrofonijalg?

Põnev žanr on kadunud

Aarne Rannamäe lahkus ja koos temaga läks ka põnev žanr.

Tuleb meelde, kuidas ta oma märkustega viis endast välja isegi nii enesekindla kogenud telesaatejuhist poliitiku nagu Indrek Tarand, kes üritas Aarnet paika panna oma eskapaadiga ajakirjaniku kunagise parteipileti kohta.

Mingil määral leevendasid Rannamäe-nostalgiat otsese ütlemise ja küsimisega Mihkel Raud ja Marko Reikop, aga need on aina harvemini esinevad episoodid.

Vahur Kersnaga rabava dialoogi pidanud Hannes Võrnol lasub paraku «kanali needus» – Tallinna Televisiooni sõltuvus ühest erakonnast.

Margus Lepast me ei räägigi: meil õnneks teistmoodi mõtlejaid ei mõrvata füüsiliselt, me lihtsalt ülimalt sallivalt kriipsutame mõned andekad mehed maha, nagu nad ei elakski (Eestis), ega usalda nendele «pinda».

See-eest palgatakse vana-aasta õhtuks ületöötamisest kurnatud telekoomikuid, kes aasta läbi müüvad end eri kanalitele, seriaalidele ja reklaamifirmadele, ja siis ühtäkki hakkavad tellimuse peale pilkama neid poliitikuid, keda vaja – kuid ikka rohkem rahvast kui võimu, sest selline on ilmselt diil.

Poliitkorrektsus ei peaks tähendama selgrootust ning erapooletus ei peaks muutuma «ei liha ega kala» olekuks.

Kuid mõne kogemuse ja kavatsuse valguses on karta, et võime jõuda ka punkti, kus otsustatakse, et ajakirjaniku oma arvamus on ebaeetiline ja sellistele «pinna usaldamine» ei meeldiks usaldajate usaldajatele. Allakirjutanu ei vihja siin kõigevägevamale, kuigi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma äsja lubas, et kirik saab tagasi arvamusliidri positsiooni.


Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.