Peeter Kaasik: «Eesti poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!» – Velikije Luki all ülejooksnute saatusest

Velikije Luki, 1943. Foto: arhiiv

Mis sai Teises maailmasõjas Velikije Luki all Saksa poolele ülejooksnud Eesti laskurkorpuse meestest, kirjutab ajaloolane Peeter Kaasik ajakirja Tuna tänavuses 1. numbris.

Punaarmee Eesti laskurkorpuse võitlustee Teises maailmasõjas polnud just kuulsusrikas, kuid ka sellest tuli propagandarindel võtta viimane. Nii kujundati Velikije Luki lahingust Nõukogude Eestis omamoodi kultuslik sündmus.

1980. aastate lõpul glasnosti tingimustes hakati Punaarmees võidelnud eestlastest avalikkuse ees rääkima ka mõnevõrra teise nurga alt ja tõdeti, et Velikije Luki all löödi Eesti laskurkorpus sisuliselt puruks ja üle jooksis paar tuhat eestlast.

Lahingus toimunud massiline ülejooks tähendas ühtlasi seda, et korpus kaotas täielikult usaldusväärsuse ja edaspidi selle jalaväeüksuseid enam lahingusse ei saadetudki enne 1944. aasta sügist.

Kokku kaotas Eesti laskurkorpus Velikije Luki all langenute, haavatute, teadmata kadunute, vangilangenute ja ülejooksnute näol üle 16 000 võitleja, korvamatud kaotused jäid 6600 kanti ehk umbes 40 protsenti kaotuste koguarvust. Ülejooksikute arv pole täpselt selge, hinnanguliselt oli ülejooksnuid ja vangi langenuid üle 2000.

Ülejooksmise peamiseks põhjuseks oli soovimatus sõdida okupandi armees. Samuti oli kõigil meeles 1940.–1941. aastal Eestis toimunud repressioonid ning vastumeelsust ja viha Nõukogude Liidu vastu süvendas veelgi kogemus Nõukogude tegelikkusest tööpataljonides ja õppelaagrites, kaaslaste massiline suremine töölaagrites ja formeerimisperioodil, arreteerimised ja kaaslaste kadumine teadmatusse, nälg ja viletsus, Punaarmee inimeludest mittehooliv sõjapidamisviis ja muud sellised.

Sadu siserindel Velikije Luki linna üle jooksnud mehi langes peale linna vallutamist Punaarmee kätte ning neid käsitleti kodumaareeturitena ja anti tribunali alla. Väiksem osa sellest seltskonnast lasti tribunali otsusega maha, enamik saadeti Punaarmee trahviüksustesse, kus ellujäämise võimalused polnud oluliselt suuremad.

Välisrindel üle jooksnud eestlased koondati läbi jaotuslaagrite Polotski transiitlaagrisse. Kevadel saadeti saadeti enamik neist Eestisse, kus suurem osa vabastati, kuid nõudega, et nad peavad astuma «vabatahtlikult» Saksa armeesse.

---

Peeter Kaasiku täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 1. numbrist.