24. veebruar, aasta 1938. President Konstantin Päts peab vabariigi aastapäeval kõnet. Mõned aastad hiljem kadusid nii omariiklus kui ka riigijuht.

FOTO: Estonica.org

Kaitseseisukord ei olnud Konstantin Pätsi juhitava režiimi jaoks viimaseks päästerõngaks Eesti riiki ähvardavate eksistentsiaalsete ohtude eest, vaid selle grupi võimu kindlustavaks «universaalseks valitsemisvahendiks», kirjutab ajaloolane Peeter Kenkmann ajakirja Tuna tänavuses 1. numbris.

Artikli eesmärk on analüüsida, mida kujutas endast kaitseseisukord Eestis 1930. aastate lõpus: kuidas see oli seadusandlikult reguleeritud, kuidas võitlesid erinevad grupid riigikogus selle kestmise eest või pikendamise vastu ning kas riigi juhtkond astus samme kaitseseisukorra kaotamiseks ja demokraatia taastamiseks.

Teatavasti kehtis üleriigiline või osaline kaitseseisukord Eestis pidevalt alates 1918. aastast, kuid seda rakendati jõuliselt üksnes kommunistide vastu. Suvel 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni valitsus ajutiselt vabadussõjalastest lähtuvale ohule viidates kaitseseisukorra Tartu linnas ja maakonnas ning hiljem kogu riigis, kuid seda viidi ellu tagasihoidlikult. Üleriigiline kaitseseisukord kaotati oktoobris 1933 pärast vabadussõjalaste algatatud põhiseaduse muudatuste heakskiitmist rahvahääletusel ja Tõnissoni valitsuse tagasiastumist.

​Kindral Andres Larka vastuvõtmine Võru raudteejaamas Võru Vabadussõjalaste lipu õnnistamise päeval, 12.11.1933.

FOTO: www.estonica.org

Uuesti kehtestas üleriigilise kaitseseisukorra 12. märtsil 1934 alanud riigipööret juhtinud riigivanem Konstantin Päts. See kaitseseisukord jäi kehtima kuni Eesti okupeerimise ja annekteerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. Nüüd rakendati kaitseseisukorra seadusest tulenevaid ulatuslikke repressiivvahendeid kõigi parlamendis esindatud erakondade ja vabadussõjalaste vastu, sealhulgas suleti kõik poliitilised organisatsioonid ja keelati poliitilised koosolekud, arreteeriti paljud vabadussõjalased ning allutati ajakirjandus valitsuse kontrollile.

Kaitseseisukorra regulatsioon uues, 1937. aastal rahvuskogu poolt välja töötatud ja 1938. aastal kehtima hakanud põhiseaduses ei erinenud põhimõtteliselt varem kehtinud põhiseadusest ning rahvuskogus enamuse moodustanud Pätsi toetajad pühendasid sellele minimaalselt tähelepanu.

Siseministeerium nägigi kaitseseisukorda eelkõige sisejulgeoleku, aga mitte riigikaitse kindlustamise vahendina.

11. aprillil 1938 ehk vahetult enne riigikogu uue, VI koosseisu tegevuse algust kehtestas Päts dekreedi korras uue kaitseseisukorra seaduse, kus kaitseseisukorra kehtestamise aluseid oli laiendatud, võrreldes 1930. aastast kehtinud seadusega. Uue seaduse 1. paragrahvi kohaselt: «Kaitseseisukorra eesmärgiks on soodustada riigikaitse ning riigi sisemise julgeoleku ja avaliku korra kaitse teostamist» – sealt oli kaotatud igasugune viide sõjale või muule Eesti riigikorda ähvardavale eksistentsiaalsele ohule. Seega tehti kaitseseisukorra kehtestamine paljuski sõltuvaks presidendi suvast ning siseministeerium nägigi kaitseseisukorda eelkõige sisejulgeoleku, aga mitte riigikaitse kindlustamise vahendina.

1938. aastal kirjeldas riigi juhtkond kaitseseisukorda ka universaalse valitsemisvahendina, mis polegi mõeldud üksnes erakorralisteks olukordadeks. 1938. aasta lõpul ning 1939. aasta esimesel poolel vihjati siiski kaitseseisukorrast loobumisele, kui võimalused riigi julgeoleku tagamiseks ilma kaitseseisukorrata saavad kaasajastatud. Poliitilise ühinemise seaduse ning riigi julgeoleku ja avaliku korra seaduse vastu võtmata jäämine riigivolikogus andsid aga selge signaali, et kaitseseisukorraga valitsemine jätkub edaspidigi ning president Päts pikendaski kaitseseisukorda septembris 1939 taas aasta võrra.

Kaitseseisukorra lõpetamise vastu esitas riigi juhtkond kaks põhilist argumenti: sise- ja välispoliitilise. Sisepoliitilise argumendina märgiti korduvalt, et 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud põhiseaduse ellurakendamine pole veel lõppenud, rahvas pole «terveks ravitud» ja taastuda võib 1934. aasta riigipöördele eelnenud sisepoliitiline võitlus. Välispoliitiliselt viidati 1938. aastal pinevale rahvusvahelisele olukorrale ja 1939. aastal Teise maailmasõja puhkemisele, mille tõttu vajavat valitsus riigi julgeoleku tagamiseks kõiki vahendeid. On küsitav, kas kaitseseisukorra rakendamine, nagu see toimus Eestis 1930. aastate lõpus, aitas tegelikult kindlustada Eesti julgeolekut.

1934. aastal riigipöördega loodud autoritaarne režiim, mis püsis kaitseseisukorral, oli Euroopa kontekstis suhteliselt leebe, sest erilist vastupanuaktiivsust ei näidanud üles ei opositsioon ega rahvahulgad. Nii nõndanimetatud demokraatliku kui ka (sotsialistidest koosneva) «punase» opositsiooni nõudmiseks oli kaitseseisukorra kaotamine ja demokraatlike vabaduste taastamine. Kuid vähemalt demokraatlik opositsioon riigivolikogu ei eitanud üleriigilise kaitseseisukorra kehtestamise vajalikkust 1934. aastal, et vabaneda vabadussõjalastest, ja nüüd sooviti vaid riigipöörde eelse olukorra taastamist. Kuid 1939. aasta oktoobris, pärast Jüri Uluotsa valitsuse ametisse astumist, kus välisministri portfelli sai üks demokraatliku opositsiooni liidritest Ants Piip, loobusid ka nemad aktiivselt kaitseseisukorra kaotamise nõudest ja valitsus ei andnudki kaitseseisukorra kaotamise kohta ühtegi lubadust.

Kehtiva kaitseseisukorra pakutavaid võimalusi hakkas võimule saades kohe ära kasutama ka järgmine, 1940. aasta suvel Nõkogude Liidu survel ametisse määratud Johannes Varese valitsus – nüüd omakorda enda võimu kindlustamiseks ning poliitiliste vastaste, seahulgas nii endise võimu väljapaistvate esindajate kui ka demokraatliku opositsiooni represseerimiseks. Nii tehtigi, vaatamata sellele, et Varese valitsuse ministrite hulgas oli VI riigikogu «punase»  opositsiooni liikmeid, kes olid parlamendis olnud kaitseseisukorra kõige aktiivsemad kriitikud.

24. juulil 1940 on riigivolikogu otsuste heakskiitmise puhul Nõukogude Liidu saatkonna Pika tänava rõdule Tallinna töötajate miitingut tervitama tulnud Andrei Ždanov ja vahepeal NSV Liidu täievoliliseks esindajaks Eestis tõusnud Vladimir Botškarjov.

FOTO: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Ei ole õnnestunud leida ühtegi otsest tõendit selle kohta, et Eestis kavandati enne 1940. aastat kaitseseisukorra kaotamist ja demokraatia taastamist. Sest kaitseseisukord ei olnud Konstantin Pätsi juhitava režiimi jaoks viimaseks päästerõngaks Eesti riiki ähvardavate eksistentsiaalsete ohtude eest, vaid selle grupi võimu kindlustavaks «universaalseks valitsemisvahendiks».

---

Peeter Kenkmanni täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 1. numbrist.