Iseteadliku Hiina musklite näitamist tasub läänel rahulikult jälgida, kirjutab reisihuviline Erki Loigom.

Ameerika presidendi Donald Trumpi värskelt kehtestatud kaitse- ja karistusmeetmed Hiina vastu intellektuaalomandi õiguste järgimise tagamiseks, Ühendriikide aasta jooksul ühest äärmusest teise kõikuv välispoliitika Aasias ning Xi Jinpingi ajastust kõnelevad Pekingi pikaajalised plaanid panevad sageli mõtlema, kuidas saavad lääneriikide ja idamaade käsitlused olla ajast nii erinevad. Mida on õpitud ajaloost, kuidas saadakse tänapäeval hakkama rivaliteediga ning mida on oodata või lausa karta tulevikult?

Kui lääne demokraatiates muutub poliitika valdavalt skeemi 5+5 aastat järgi, siis Aasias peetakse plaane perspektiivis 50+50.

1967. aastal kirjutas Valge Maja peremees Richard Nixon Ameerika ajakirjas Foreign Affairs, et «maailmas ei ole senikaua turvalisust, kuniks Hiina ei muutu». Ühendriikide riigipeal oli nende sõnade lausumiseks piisavalt põhjust. Hiina kodusõjas valiti kaotajate pool, Koreas taastasid status quo taas hiinlased ja Vietnami hiidpikk sõda oli järgus, kus aina enam tuli selgelt tunnistada allajäämist Hiina toetusega Põhja-Vietnami vägedele. Kui lääne demokraatiates muutub poliitika valdavalt skeemi 5+5 aastat järgi, siis Aasias peetakse plaane perspektiivis 50+50.

Tehnoloogia areng pigem sulgeb Hiinat

Aastail 1978–1992 Hiinat tegelikult valitsenud Deng Xiaopingi Draakonimaa maailmale avamise poliitika tähistas pöördepunkti ajaloos. Alates selle sajandi algusest on aga Ida-Aasia hegemooni liberaalne areng pigem pidurdunud.

Dengi teooria paarist avatud akna kaudu tuppa lendavast kärbsest osutus kontrolli alt väljuma kippuvaks putukate paljunemiseks. Seetõttu asus Hiina olukorda ohjeldama.

Tehnoloogia arengu ja info vabama liikumisega tundus kaasnevat pöördumatu mõju majanduslikule ja poliitilisele liberaliseerumisele, kuid Hiina võimud oskasid näha vabaturumajanduse hukutavat mõju autoritaarsele riigivalitsemismudelile Lõuna-Korea ja Taiwani näitel. Samuti oldi kursis Nõukogude Liidu lagunemise põhjustega. Vladimir Putin peab sarnast olukorda tagantjärele lappima ja seda proovivad hiinlased vältida.

Shanghai tänav öösel.

FOTO: Scanpix

Mao ja Xi mõtted – on neis midagi sarnast?

Kui juba Dengi avanemise perioodil kasutati riikliku subsideerimise poliitikat vajalike ettevõtete suhtes, anti suunatud laene ning kiusati taga liialt vabaturust mõtlejaid, siis praegu on olukord süvenenud.

Hiina Kommunistlik Partei on üha kindlakäelisemalt asunud kontrollima turureegleid. See on toonud kaasa harjumuspärase suure majanduskasvu olulise aeglustumise, mis omakorda süvendab korruptsiooni majandusringkondades, aga ka armees ja riigiaparaadis üleüldiselt.

Võitlus korruptsiooniga tundub olevat ka niinimetatud Xi ajastu üks prioriteete. Lood kodus hallitama läinud sularahavarudega parteitippudest ja kullakangide raskuse all kokkuvajunud kindralite majadest on Hiina Kommunistliku Partei jaoks olnud häbiväärsed.

Hiina eliiti hirmutab peale hüvede seaduslikkuse kohta tekkivate küsimuste kindlasti ka asjaolu, et kiirest majandusedust ja üleüldisest heaolu kasvust ei ole osa saanud ligi pool, enamasti maal elavast rahvastikust.

Hiina maapiirkonnast pärit migranttööline Pekingi raudteejaamas tukastamas.

FOTO: Scanpix

Öeldakse, et Mao putitas Hiina üles, Deng tõi majandusedu ning Xi teeb Hiina suureks. Erinevalt Maost, kes valitses Hiinat kaose abil, on Xi valinud korra abil valitsemise idee.

Kuigi sageli üritatakse nüüdsest Hiina põhiseadusesse sissekirjutatud «Xi mõtteid» seostada Mao omadega, ei meeldi säärane võrdlus Xi’le kindlasti mitte ning pigem kohtame tema kõnedes viiteid Mao peaministrile Zhou Enlaile, kes vaatamata kolmekordsele kõrvaldamisele ametist tuli ikka ja jälle tagasi ning üritas Mao loodud kaoses korda luua.

«Made in China» ja teised küsitavad majandusmeetmed

Heaolu edendava turumajanduse ja sotsialismist rääkiva valitseva kommunistliku partei vahel on Hiinas väga keeruline tasakaalu leida. Seetõttu näeme seal endiselt erakordselt ahistavaid ja kohati lausa varastamisel põhinevaid majandusmeetmeid. Just need ärritavad lääne liidreid ja majandustegelasi juba aastakümneid.

Nii näiteks on välismaisel ettevõtjal ilma hiinlastega ühisettevõtet avamata endiselt võimatu Hiina turule pääseda. See aga tähendab ärisaladuste ja teadmiste jagamist ning on suuresti põhjuseks, miks Hiina on siiani tooteid ja tehnoloogiaid kopeeriv maa.

Vaatamata hiiglaslikule inimressursile ei suudeta edukate kaubamärkide loomisel siiski võistelda näiteks kümneid kordi väiksema elanikkonnaga Jaapani või Lõuna-Koreaga. Endiselt kehtib Hiinas kaubamärkide registreerimisel põhimõte first to file (tõlkes «kes ees, see mees»). See võimaldab suvalisel ettevõtjal enda nimele registreerida mõni tuntud kaubamärk ja see hiljem kaubamärgi tegelikule omanikule maha müüa.

Selle probleemi tõttu kannatavad isegi ettevõtted, kes ei plaani kunagi Hiina turule siseneda, kuid kelle kopeeritud kaubamärk on saanud sealmail niivõrd populaarseks, et seda tarbivad isegi välismaalased, kes tunnevad kaubamärgis ära oma armastatud toote või teenuse. Nii on juhtunud peamiselt läänes tuntud toitlustuskettidega.

Apple’i toodete edasimüüjad Shenzheni linnas. Maailma suuruselt teise nutitelefonitootja käest pole aga luba küsitud.

FOTO: Scanpix

Hinnanguliselt moodustavad Hiina ekspordist üle kümne protsendi võltsitud või eespool kirjeldatud skeemide abil loodud tooted või teenused. Kaubamärgi kaitse saamiseks Hiinas tuleb läbida keeruline bürokraatlik ahel. Erinevate kaitsemehhanismidega tegelevad erinevad ametid. Kui näiteks visuaalse kaitse dokumendid on võimalik korda saada kolme kuuga, siis teinekord kulub selle eelduseks oleva patendi jaoks kaks aastat. Üldse ei ole võimalik kaitsta helilist identiteeti või maitseid.

Hiina on Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liige, kuid täidab selle miinimumnõudeid vaevu isegi paberil. Reaalsed ja kohalikud seadused muudavad välismaiste ettevõtjate elu aga põrguks. Turukaitset ei saa Hiinale kindlasti ette heita, kuid intellektuaalomandi kasutamise teemal võiks muu maailm Ameerika presidendi katset sellele jõuliselt tähelepanu juhtida küll pigem toetada.

Kohalike ettevõtjate, aga ka intellektuaalide ja aktivistide elu Xi ajastu koidikul ei tõota samuti midagi meeldivat.

Kui mõni aasta tagasi tuli jutuks õilsat käitumist soosiv ja halba ülalpidamist demotiveeriv sotsiaalse krediidi süsteemi loomine, siis tundus see lausa stasilik või KGB-lik ulme.

Praegu on inimese sotsiaalset, ärilist ja poliitilist aktiivsust ning meelsust hindav süsteem töösse rakendamisel. Esimesed karistusedki määratud. Tehnoloogia areng, kaamerate võrgustik ja näotuvastussüsteemid võimaldavad organitel jälgida inimeste liikumist, asukohta ja tegevusi. Sotsiaalmeedia ja interneti leviku piirangud on Hiinas pigem reegel kui erand ning trend kitsendusteks näitab pigem kasvu. Kas see on aga lääne asi Hiinale ette heita või mitte, on lugeja enda väärtushinnangute küsimus.

Xi’l on rahva toetus

On selge, et Hiina teeb midagi siiski väga õigesti. Heaolu kiire kasv on vaid paari kümnendiga tekitanud arvuka keskklassi, linnastumine käib ennaktempos ning miljonid elavad-töötavad-õpivad läänes. Sajandi alguses kõikuma löönud enesehinnang on asendunud natsionalismipuhanguga ja Hiina üle uhkust tundvaid kodanikke on aina enam ka noorte seas. Xi ja tema poliitika leiab enamiku hiinlaste hulgas siirast toetust ja imetlust.

Hiina president Xi Jinping tänavaplakatil.

FOTO: Scanpix

Seetõttu ei kohta arvestatavat vastumeelsust ühiskonnas ka Xi plaan saada eluaegseks valitsejaks, ja tema ideed – senikaua kuni need toodavad heaolu – kestku kauemgi.

Trumpil on aega Ameerikat suureks teha kümnendi jagu, kuid Xi vajab enamat. Tema «mõtte» lisamine põhiseadusesse mõjub meie komberuumis diktaatorlikult, kuid Hiinal on tarvis stabiilset arengut ja pikaajalist plaani. Xi otsuse üle on avalikku kadedust välja näidanud lausa Trump ise.

Kuigi Hiina rahvavabastusarmee arendamine tundub Xi Jinpingi jaoks olema oluline, tuleb ka temal seista silmitsi teadmisega, et nii suure armee nüüdisajastamine on kallis ja aeganõudev protsess.

Sarnaselt Kremli päkapiku multifilmides nähtuga arendab Hiinagi eelisjärjekorras ultramoodsaid ja praegu veel vaenlase vastuseta relvi. Hiinal on erinevalt Moskvast nende arendamiseks olemas ka raha.

Paralleele võib tõmmata ka Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammiga, sest seegi pakub parimat võimalikku kaitset ja tõsiseltvõetavust võimalikult lühikese aja ja kuludega.

Hiina kasvav militaarne agressiivsus regioonis on märgatav. Siinkirjutaja arusaamade järgi toetab see kõik aga siiski prioriteetsemat majandusliku maailmavallutuse plaani.

Kui teiste loodud maailmast jääb puudu, loome selle endale ise

Hiinat näeb peaaegu kõikides maailma klubides. ÜRO, WTO ei vaja mainimist. Ta on veel Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) liige. Lisaks töötab ta Vaikse ookeani majanduskoostöö formaadis, osaleb Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogrammide ohjeldamises ning on alla kirjutanud tuumarelvade piiramise leppele. Sellest on aga vähe.

Hiina on asunud looma paralleelorganisatsioone, kus reeglid kehtestab Peking. Tuntumad neist on riikide ühendus BRICS (Brasiilia, Hiina, India, Venemaa ja Lõuna-Aafrika Vabariik), Uus Arengupank (NDB) ja Aasia Infrastruktuuri Investeeringute Pank (AIIB). Viimasega on liitunud juba üle 80 riigi.

Hiinale meeldib enda ümber näha temast sõltuvaid vasalle.

Majanduslike meetmete kõrval ei unustata ka pehmemat jõudu. Erinevalt Venemaast, kes näikse panustavat rohkem propaganda levitamisse, avab Hiina peamiselt kultuuri ja haridusega seotud keskusi üle maailma, ning tänu rahumeelsemale ja pingevabamale lähenemisele on Hiina toidud, kombed, arusaamad ja teadmised aina populaarsemad ja propaganda maitseta. Küll aga ei räägita Hiina taustaga keskustes ja õppeasutustes kunagi näiteks tiibetlaste või moslemite tavadest Hiina Rahvavabariigis.

Aina enam näeme Hiinat, kes laseb Venemaa toel vee peale ÜRO Julgeolekunõukogu otsustele, mis sageli puudutavad Hiinale huvipakkuvaid riike, nagu Süüria, Sudaan ja mitmed teised Aafrika maad ning muidugi Põhja-Korea.

On selge, et Hiinale meeldib enda ümber näha temast sõltuvaid vasalle. Kasahstan, Põhja-Korea, Laos, Kamobodža ja nii edasi. Muide, sarnast filosoofiat tundub jagavat ka Vladimir Putin. Erinevalt sõjakast Kremlist kasutab Peking niinimetatud sõbralikku sisepoliitikasse sekkumist, peamiselt präänikut pakkudes.

Hiina insener jälgimas ehitustöid Sudaani pealinnas Hartumis.

FOTO: Scanpix

Laost koloniseeritakse mõlemale riigile olulise raudtee ehitamisega, mille lõppsihtmärk tundub olevat Tai rannik. Rohkem kui kolm aastakümmet valitsenud ja Ameerika tuge nautinud Kambodža peaministri Hun Seniga oldi küll vaenujalal, kuid piisas viimasel füüsiliselt likvideerida opositsioon, kui endise punakhmeeri riiki aina enam vaesusse tüüriv valitsus hakkas Pekingile sobima. Majanduskoostöö riikide vahel sai uue hoo pärast Ameerika Ühendriikide ähvardust, et lõpetatakse vabu valimisi jalge alla trampiva Huni toetamine.

Hiina rahvakongressi veebruari kuukiri kirjutab otse: «Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid esitavad Aafrika riikidele vaid ahistavaid tingimusi, aga meie teeme ära!» Kogu uue Siiditee algatuse olemus tundub olevat logistiliste investeeringute hilisema mõju suurendamine regioonis ja kaugemal. Programm võimaldab ka karmistunud keskkonnanõuete tõttu konkurentsieeliseid kaotavate ja lagastavate tootmiste väljaviimist Hiina territooriumilt, kusjuures tarnekiirust kaotamata. Selliste arengutega tuleb targalt ettevaatlik olla meilgi.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on maininud, et rumal oleks loodusseadusi mitte ära kasutada, pidades silmas sulavast Põhja-Jäämerest tekkivaid uusi kaubandusteid Hiinast Euroopasse. Olgem aga tähelepanelikud ja kasutagem hiinlaste enda meetodeid, kui jutuks tuleb näiteks Tallinna-Helsingi tunneli finantseerimine või Rail Balticu ehitus.

Ühisettevõtete kaudu tagame olukorra, kus tunneli- või rongipileti eest saab maksta eurodes, mitte jüaanides. Vastasel juhul saab teoks paremkonservatiivide hoiatus Eesti suveräänsuse kadumisest erinevalt Euroopa Liidu ponnistustest ka päriselt.

Kopeerija kõiges, ka mõjutamises

Säärased mõjutusmeetmed ei ole muidugi väljamõeldud Hiinas. Kuigi partei häälekandja Renmin Ribao on korra Xi’d juba Tüürimeheks nimetanud ning Aasia julgeoleku uueks arhitektiks peab ta end isegi, on eespool toodud lahendused ajaloos tuttavad peamiselt Ameerika, Jaapani ja Nõukogude Liidu varasalvest.

Teame ju Ameerika mõjutustegevusi puuviljaäri kaudu Ladina- ja Lõuna-Ameerikas, laenu- ja julgeolekuprogramme samas piirkonnas. Jaapan aitas räigest okupatsioonist hoolimata 20. sajandi alguses tõsimeeli jalule haridus- ja tööstuselu pea kõigis okupeeritud riikides. Nõukogude mõjutusmeetmeid keskeast vanemale lugejale ilmselt meenutama ei pea. Sarnane on ka karistuspoliitika mõjutustest kõrvalehiilijatele.

Ameerikast meenuvad sanktsioonid Kuubale, karistusoperatsioonid Nicaraguas. Nõukogude Liit nüpeldas kasvatusele mittealluvaid Jugoslaaviat, Rumeeniat ja Albaaniat. Hiina on tänapäeval karistusmeetmed sageli sidunud dalai-laama tegevuse ja külaskäikudega. Mongooliaga ei suheldud seni, kuni kuulsaima tiibetlase visiidid lakkasid. Eestigi lakub viimase pühamehe külastuse haavu. Filipiinide presidenti Dutertet premeeriti paranenud käitumise ja Washingtoniga eriarvamustele jäämise eest 24 miljardi dollari suuruse laenuga Pekingist.

Aasia, Lähis-Ida ja Aafrika riigid on selgelt ristteel. Kui kaugele võib siis Hiinaga koostöö nimel minna? Mida tähendab näiteks Hiina esimene välismaine sõjaväebaas Djiboutis? On see ähvardus Aafrikale?

Paraad Hiina sõjaväebaasis Djiboutis.

FOTO: Scanpix

Kuigi pinged Korea poolsaarel on toonud Jaapani ja Hiina poliitikud sagedamini laua taha, on pigem Hiina kasvav mõju põhjuseks, miks Jaapan aina enam kõneleb patsifistliku ja kaitsevõimele rõhuva põhiseaduse muutmisest rünnakuvõimeliseks. Lõuna-Korea räägib taas tuumarelvaprogrammist või vähemalt tuumarelva olemasolust riigi territooriumil. Kuigi enamasti nähakse nende sündmuste taga Põhja-Korea ärplemist, on omajagu õigus ka neil analüütikutel, kes näevad Ida-Aasia pingete taga Hiina pilukil silmi. Ameerika Ühendriikidel ja läänemaailmal soovitaks aga nende silmade pilkumist veidi rahulikumalt jälgida ning meenutada, et 5+5 on Aasias 50+50.