Kuvatõmmis multifilmist "Kuldne antiloop".

FOTO: Internet

Paljud on kuulnud india muinasjuttu kuldsest antiloobist. See räägib ahnest radžast, kes sai teada, et džunglis elab antiloop, kes lööb kapju niimoodi kokku, et kapjade alt lendab kuldmünte. Ta kuulis, et üks poiss külast sõbrustab antiloobiga, ja võttis poisi vangi, lubades tal pea maha raiuda, kui poiss antiloopi tema ette ei too. Poiss palus antiloobilt abi ja antiloop oli nõus radža juurde tulema. Ta lubas, et annab radžale nii palju raha, kui too soovib, aga kui ta ütleb «Aitab!», siis muutub kuld potikildudeks. Radža oli nõus ja lasi poisi lahti. Antiloop hakkas kapju kokku lööma. Kulda sai nii palju, et seda oli täis terve radža loss ja aed. «Juurde! Juurde!» karjus radža. Kuld ulatus talle juba vööni. «Juurde!» hüüdis radža. Viimaks oli kuld juba kaelani, aga ta karjus ikka «Juurde!». Kui kuld ulatus radžal juba üle pea, siis suutis surev radža vaevu sosistada: «Aitab!» Ja kuld muutus potikildudeks.

Muinasjutt kuldsest antiloobist meenub, kui jutuks tulevad riigikogulaste kuluhüvitised. Õnneks ei ähvarda majoneesipudelid ja lasteraamatud rahvaesindajaid veel surnuks lämmatada, nagu kurva lõpuga radžat, kuid põhimõtteliselt astuvad poliitikud järjekindlalt sama reha otsa. Poliitika ei tähenda vaid PR-avalduste tegemist ning on selge, et professionaalsel poliitikul tuleb kohtuda valijatega. See on raske, kuid oluline töö. Leidub neid, kes ei vaevu sellega tegelema, kuid on vastupidi ka neid, kes mõistavad selle tähtsust. On normaalne, et parlamendisaadiku tööga kaasnevad teatud kulutused, mis hüvitatakse. Meil Eestis on riigikogulaste kuluhüvitistest paraku kujunenud lakmus, mis demonstreerib osa poliitikute ebapädevust, ahnust ja künismi.

Milleks muuks kui lihtlabaseks ahnuseks ja nahaalsuseks liigituvad hüvitamiseks esitatud majoneesi- ja Coca-Cola pudelite tšekid, kanistritesse tangitud kütus, õigusabikulud, endakirjutatud lasteraamatute ost või lähisugulastele liisitud auto? Riigikogu lihtliikme 3500-eurosest kuupalgast peaks selle kõige jaoks olema enam kui küllalt. Tõepoolest – ahnus, rumalus ja argus on inimmaailma konstandid ning ka poliitikud pole kõigist kõrgemal asuvad jumalikud olendid, kelle tegevust need ei suunaks. Paljud riigikogu liikmed on praegu kehtivas kuluhüvitiste süsteemis kuldse antiloobiga kahekesi jäänud ning oma inimlikele nõrkustele järele andnud. Ja annavad edaspidigi. Nii oleks teistel riigikogulastel õigem oma nõrgema iseloomuga kolleegidele appi tulla ja kuluhüvitiste kord nõnda üle vaadata, et säärane ahnitsemine selles ametis tulevikus võimatuks muutuks. Muidu on mõnel eesti poliitikul piltlikult öeldes oht ahne radža kombel lõpetada.