Hans Alla: kohese kasu maksimeerimise masin

HANS ALLA Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Küünikuks võite mind nimetada ja samuti fatalistiks, kuid inimene on mitme mätta otsast vaadelduna organism, kelle eesmärk on ajada lühiajaline kasu võimalikult suureks. Olgu selleks mõnus seks, täis kõht või meeldiva ja vastiku piiril kõikuv joove.

Kahjuks külvab ürgtung jalgu trampides võimalikult suuri naudinguid otsekohe tunda hävingut ja laastet igas plaanis, alates individuaalsest psüühikast kuni globaalsete protsessideni. Esmaspäevase Postimehe teadusküljel ilmub lugu ÜRO organiseeritud rahvusvahelisest koostööprojektist, eesmärgiga hinnata liigirikkuse langemise ning keskkonnahüvede kadumise mõju. Lühidalt – olukord pole üldse kiiduväärt. Siht polnud üksnes asjade seisu üle kurta, vaid raport pidi välja pakkuma ka võimalikke viise, kuidas probleemi lahendada. Need on aga kinni mõtlemises.

Pole kahtlustki, et oleme loodust ekspluateeriva majandamisega jõudnud piirini, millest edasi minna ei saa. Minust targemate sõnul pole küsimus sajandeis, vaid aastakümnetes. Liigina, karvutu ahvikambana, peame loobuma oma narrist soovist saada kõike kohe ja palju.

Kahjuks tundub juba psüühilise paratamatusena, et ühel heal hetkel istume laastatud vare otsas ja lutsime tühja kõhu peale pöialt. Loodan, et nõnda see siiski pole. Mõni kirjeldab sääraselt peni, kes olevat õgija loom. Sööb nõnda kaua, kuni toit on otsas, sõltumata sellest, kas kõht on täis või mitte. Inimese puhul saab sedasama mehhanismi vaadelda ka väheke keerukamalt. Me oleme harjumuste orjad, aga võiksime olla ka nende peremehed.

Suitsetajad on tuttavad psühholoogilise sõltuvuse mõistega. Seesama lähenemine on sobiv ka teiste harjumuste puhul, millest kõik muidugi halvad pole. Kuid nad on ikkagi visad muutuma. Joodik võtab pudeli, sest ta on harjunud. Alkoholismi füsioloogilised mehhanismid on seal vaid toetavad. Pekstu naaseb peksja juurde. Sest harjumus on säärane kavalus, mis isegi vaid otseseid kahjusid tuues meid ikka rakkesse paneb.

Sellest näivalt möödapääsmatust surmavast tõvest on siiski lootust pääseda. Nagu ärevushäirega inimene saab teraapias abi vaid ränka tööd tehes. Tean, sest olen selle ise läbi teinud ning see protsess on kardetavasti elukestev.

Võime luua pildi, millel lühiajalist kasu tagav inimene on pidevalt ninaga vastu maad. Ta ei märka, millal jõuab ohtu, sest pilk on suunatud varvastest vaevalt mõni sentimeeter ettepoole. Inimlaste arengu uurijate meelest võis meie aju keerukus aga olla just püstitõusmise tagajärg. Vaatasime ürgsavannis kaugemale, nähes silmapiiril varitsevat kiskjat ja kauge puu vilju.

Nüüd on meil nii maailma kui ka enese hingeõnnistuse pärast vaja selg veel rohkem sirgu ajada. Vaadakem otse edasi ja nähkem, kuhu rappa oma jalgu vahtides jõudnud oleme.