Linda-Mari Väli: mis on ühist raierahul ja metsade majandamisel?

Vastuseid ülalolevale küsimusele võib olla mitu, kirjutab kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaator Linda-Mari Väli.

Üldistades on raierahu ja metsade majandamise ühisosaks tõsiasi, et tegemist on eestlastele omaste põliste tavadega. Võiks isegi öelda, et raierahu ongi alguse saanud metsadega majandamisest kui sellisest – inimese vajadusest hoida loodust enesele sobivama ja mugavamana, kujundades ka teatavaid piire. Vastasel juhul väljutakse jätkusuutlikust ühiskonnakorraldusest, millest alates hakkab inimene sööma ja prassima oma tulevikuressursside arvelt. Teiste sõnadega – võtab tulevikult laenu, et olevikust rohkem välja pigistada.

Meie kultuurile omaseid loodushoidlikke tavasid võib näha keskkonnakasutust tasakaalustavate ning ühtlasi ka kultuurilist eneseteostust ja moraalset rahulolu pakkuvate traditsioonidena. Raierahupraktikat ei pea võtma mitte piirangu, vaid vastupidi, majandusliku praktikana. See aitab hoida meie keskkonnakorraldust jätkusuutlikuna ning kujundab inimeste väärtushinnanguid, varustades meid tervikliku maailmapildiga, milles puud ja metsaelustik on üksteisega lahutamatus seoses.

Praegu väheneb Eesti metsalinnustik ornitoloogide andmetel igal aastal kümnete tuhandete linnupaaride võrra 1, milles on märgatav süü just pesitsusperioodil tehtavatel raietel ja hooldustöödel. Linnustiku kaitse ei ole ainult kohaliku tähtsusega, vaid globaalne teema, kuna suur osa pesitsevatest lindudest on rändlinnud ning nende halb käekäik mõjutab kogu maailma liigirikkust. Mõnikord jõuavad linnud pärast metsamajanduslikku tegevust enestele uued pesad punuda ja kurnad muneda, ent suvisel ajal hukkuvad sageli ka elusad linnupojad. Ehkki keskkonnaamet kutsub metsaomanikke üles raierahu pidama, leidub neidki, kes seda väidetavalt majanduslikel põhjustel teha ei soovi. Üldist raierahu pole aga kehtestatud, kuna looduskaitseseadus keelab metsaloomi kahjustada ning riigi sõnul peakski see seadus hoidma loomad kaitstuna.

Ometi teavad tegelikult kõik metsamehed, et osa metsalinde kevadsuviste raiete käigus hukkub. Teatakse sedagi, et sellistest raietest loobumine aitaks tõkestada juurepessi levikut kuusikutes ja männikutes. Ka talveperioodil varutud puidu kvaliteet on oluliselt parem ning lisaks sellele kahjustab külmunud maaga tehtav raie tunduvalt vähem pinnast. Metsateadlane Ivar Etverk on suvist raiet nimetanud üheks metsa seisundile kõige ohtlikumaks töövõtteks 2, aga ometi laseb riik rasketel harvesteridel aasta läbi metsades möllata, ehkki soojal ja märjal ajal tehtud raiete käigus hävib alusmets sageli täielikult ning kogu metsamuld küntakse läbi nagu adraga.

Ka traditsiooniliselt on meie maarahva raietööde aeg olnud eelkõige talvel, kuna kevad, suvi ja sügis olid mitmesuguste põllumajandustööde päralt – eelkõige külvi, heinateo ja lõikuse ajad. Lindude tapmisega seostub hulgaliselt vanu laule, ütlemisi ja lugusid, mis kõik sellise tegevuse hukatuslike tagajärgede eest hoiatavad. «Kes linnupesi lõhub, selle lööb pikne maha!» hoiatati Rakveres. Viljandis jälle kõneldi, kuidas linnupesade lõhkumine ja noorte puude rikkumine on mõlemad ühesugused suured ja andeksandmata patud. See on aga vaid raasuke linnukaitset puudutavast pärimusest, mida kõneleb kogu Eesti rahvasuu.3

Praegusel massilise liikide väljasuremise ajastul, mis kajastub ka meile tuttavate maastike looma- ja taimerikkuse kahanemises, hakkab inimühiskond ökoloogide ja keskkonnateadlaste eestvedamisel meie esivanematele omast eetikat ja ettevaatusprintsiipi üha paremini mõistma. Kui kaovad kalad merest, linnud taevast ja mesilinnud tarudest, siis jääb kogu maailm määratult vaesemaks ning pole täpselt teada, kui hästi inimene bioloogilise mitmekesisuse järsu kahanemisega toime tuleb.

Ühiskond, mis nimetab ennast rikkaks ja edukaks, võiks ju ehk teha teatava majandusliku ja intellektuaalse pingutuse selleks, et linnumune ja -poegi säästa. Võimalus puhta südametunnistusega oma lastele silma vaadata ning neile moraalseid ja eetilisi tõekspidamisi edasi anda peaks olema piisav tasu sellise pingutuse eest, mis pesitsusaegsete raiete ärahoidmisega kaasneks. Linnurahu traditsiooni taastamisest saab pikas perspektiivis kasu nii meie keskkond, ühiskond kui ka metsamajandus, sest selle praktikaga saab ohjeldada ka meie metsades üha enam võimust võtva juurepessi vohamist. Pikk perspektiiv on aga see, mis annab elule tõelise mõtte – võimaluse rajada oma eluviisidega järeltulevale põlvkonnale parem ja potentsiaalsem elukeskkond.

Ka raierahu kui termini autor, pikaaegne teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni esimees Urmas Tartes kirjutas juba ligi kakskümmend aastat tagasi, et raierahu pidamine pigem ergutaks meie puidutööstust. «Kõigile peaks selge olema, et suuremaid kasumeid ei saa mitte metsi üha rohkem raiudes või töödeldud puidu hulka suurendades, vaid vähemast hulgast puidust kõrgema kvaliteediga puidutooteid tootes,» selgitas Tartes. «Seega, kui raierahu ka vähendaks raiete mahtusid, siis tuleb puidu kui tooraine ekspordi asemel puitu senisest enam väärindada ja alles siis eksportida. Nii peaks ju majandusel hoopis paremini minema. Mida enam suunata tähelepanu puidu edasisele töötlemisele ja lõpptoodangu (tarbekaubad, mööbel jms) müümisele, seda enam tekib ka töökohti.» Negatiivse näitena tõstis Tartes esile Brasiiliat ja Indoneesiat, mis pole sugugi suutnud ennast vihmametsi raiudes rikastada.4

Seepärast koputab kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks kõigi heaperemehelike metsamajandajate südamele viimased raietööd kiiresti lõpetada ning sisustada kevadsuvine aeg teiste metsamajanduslike tegevustega, nagu näiteks puude istutamine, mis ongi selleks tegelikult parim aeg, või siis puidule uute kasumlike väärindamisvõimaluste otsimisega. Samuti paneme kõigile loomariigist hoolivatele inimestele südamele, et pesitsusperioodil ja poegade kasvatamise ajal linde häiriva tegevuse avastamisel tuleb paluda teo toimepanijal tegevus lõpetada ja informeerida teda sellest, et tegevus on Eestis kehtiva seadusandlusega vastuolus. Meie metsade looma- ja liigirikkus on samuti üks osa meie maa ja rahva varast ning väärtusest. Me peame seda hindamatut vara hoolega hoidma, et olla inimeste ja rahvana oma maa väärilised.

---

1    EOÜ pressiteade 18.01.2017. https://www.eoy.ee/rasvatihane/uudised/eesti-metsadest-on-kadunud-60-000-linnupaari-aastas

2   I. Etverk: Eesti metsade kaitse ja kasutamine. Lk. 7-16. Tallinn, 1992. (toim.A. Örd) https://www.eoy.ee/hirundo/konverents/materjalid/Ivar_Etverk1.html

3    M. Hiiemäe «Nelikümmend lindu Eesti rahvausundis», https://www.folklore.ee/tagused/nr1/linnud.htm; Mäger, M. Linnud rahva keeles ja meeles. «Eesti Raamat» Tallinn 1969

4    Roheline Värav, «Raierahu mõjuks Eesti majandusele ergutavalt», 20.03.2000 https://www.eoy.ee/hirundo/konverents/materjalid/Urmas_Tartes.html