Juhtkiri: perekond või tööleping?

Muidugi peab riik perekonda kaitsma, aga...

FOTO: Urmas Nemvalts

Tänases lehes kirjeldatud «maksuüllatusele» – kui laps oma töö eest palka saab – võib vaadata nii pere-, töö-, haridus- kui maksupoliitika mätta otsast ning sõltuvalt eesmärkidest näha pilti üpriski erinevalt. Võib-olla on probleemi juurpõhjus aga hoopis perekonna kui koos toimiva üksuse taandamises üha uutest ja uutest reeglitest?

Kõnekaim värske näide sellest on abikaasade ühisdeklaratsiooni kaotamine. Sellele muutusele võib lisaks sellele, et riigieelarves saab ridu ümber tõsta, leiutada juurde mitmesuguseid ilusamaid põhjendusi. Üksiti on aga riik oma kodanikele saatnud mitu äärmiselt kaheldava väärtusega sõnumit. Esiteks ja ilmselgelt vähendab see veelgi motivatsiooni oma kooselu ametlikult abieluna registreerida.

Teiseks, ja mis palju olulisem, ütleb riik kodanikele sellega (tahtmatult?), et tõeliselt väärtuslik on ikkagi (maksustatud) suhe tööandja ja töövõtja vahel. See, et perekonnas toetab naine meest ja mees naist nii halbadel kui headel aegadel, on aga riigi silmis (vähemalt maksustamise mõttes) ebaoluline asjaolu. Selle näivalt üksnes maksukorraldusliku muutusega on riik vähendanud perekondade vabadust ise otsustada, kuidas naine ja mees oma abielus jaotavad koduste tegevuste ja töölepingu järgi rakkes olemise koormust. Eraeluline sfäär on sellega kuulutatud veelgi selgemalt vähem väärtuslikuks kui tööleping.

Meil on juba piisavalt tuntud lugusid perekondadest, kus mingil eluperioodil on abielupaari ainus leivateenija naine. Sest perekond on ühiselt nii otsustanud – toredad ja seltskonnaajakirjade klantspaberilt vastu säravad lood. Tavaliste inimeste maailma kuuluvad aga ka lood, kus päris kõik ei ole läinud imehästi. Üks abielupool on jäänud haigeks, on kaotanud töö jne jne. Perekonnal kui ühiselt toimival kooslusel on stabiliseeriv roll. Kui riik taganeb (poliitikute ja ametnike väikeste sammude haaval) põhiseaduse paragrahvis 27 lubatud kaitsest perekonnale, siis tuleb üksiti küsida, kas riik on valmis (mõistagi maksumaksja raha eest) üle võtma neid rolle, mis on olnud perekonnal?

Inimest väärtustav ja defineeriv on selles mudelis positsioon ja tingimused, mille ta on välja võidelnud tööläbirääkimistel. Kuidas sobituvad sellesse töövõtjalikku mudelisse ettevõtlikkus ja/või näiteks ühine tegevus oma kodutalus?

Perekonnast kui ühiselt toimivast üksusest taganev ja töölepingulisi suhteid rõhutav poliitika on õmmeldud väikestes linnakorterites elavate paaride järgi – see on yuppie-mudel. Inimest väärtustav ja defineeriv on selles mudelis positsioon ja tingimused, mille ta on välja võidelnud tööläbirääkimistel. Kuidas sobituvad sellesse töövõtjalikku mudelisse ettevõtlikkus ja/või näiteks ühine tegevus oma kodutalus?

Tasub aga aru saada, et see mudel on endiselt vaid üks viisidest, kuidas inimesed oma elu korraldavad. Tulles tagasi laste tulumaksuvaba miinimumi küsimuse juurde, tasub küsida, kas tõesti on töökasvatus vaid võõra tööandja juures töötamine või ikkagi ka see, et laps rohib koduaias peenraid ja alles siis saab taskuraha. Kas vanaema/vanaisa peaksid oma koduaia ettevõtteks registreerima, et lapselaste arvelt saaks kokkuvõttes kahekordset tulumaksuvabastust?

    Tagasi üles