Priit Pullerits: õnneliku lapsepõlve ihaluse valus kättemaks

Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Kas on võimalik, et mõne pisiasja taha peitub palju suurem asi, aga enamasti me ei näe seda, sest ei oska vaadata? Näiteks raadiost mängiv ravimireklaam, mille lõpus kõlab pisiasjana reibas teadaanne, et nüüd on ravim – oletatavasti mõru ja vastik –, saadaval ka vaarikamaitselisena. Äraütlematagi selge, milleks: et lapsed ravimit parema meelega võtaksid.

Paljud pealtnäha süütud pisiasjad võivad illustreerida mastaapset pilti. Nagu Anton Tšehhovi kuulsas näidendis «Kajakas» on stseen, mis näitab, et piisab vaid klaasikillust ning sellelt peegelduvast kuuvalgusest, et kirjeldada kogu öist romantikat. Tuleb osata vaid seda näha.

Samamoodi näitab vaarikamaitseliseks ehk suupäraseks tembitud ravim üldisemat suhtumise muutumist lastesse ja noortesse. Ikka selles suunas, et elu peab olema magus ja muretu, kõrvaldada tuleb kõik raskused ja ebamugavused. Mõned näited.

Hinnete panemine on muutunud igandiks. Hinne, näiteks kolm või kaks, lajatab oma konkreetsusega ju valusalt. Muserdab enesetunnet ja kõigutab eneseusku. (Hmm, ei usu: kui vanasti kahe sain, pani see ikka mõtlema, et poiss, hakka õppima.)

Kodutöödest võiks loobuda. Kodutööd võtavad ju aja ära. Nii jääb vähem tunde õnneliku lapsepõlve nautimiseks. (Nojah: kui füüsikas või keemias hinded kukkuma hakkasid, aitas mind uuesti järjele just kodus tehtav kõva töö.)

Kontrolltööd tuleb kõik ühekaupa päevade peale hajutada. Sest muidu ei jõua õppida ja pinge läheb suureks. (Tohoh: mäletan põhikooli lõpust päeva, kui absoluutselt igas tunnis oli kontrolltöö; kaks kontrolltööd samal päeval polnud mingi erand.)

Kriips hindamisele loovainetes, sh kehalises kasvatuses. (Jah, ega anded pole kõigil võrdsed. Mul oli nõrk pallivise. Õpetaja soovitus: mine Emajõe äärde ja hakka kive loopima – kui viskad lõpuks üle Emajõe, saad kindlalt viie.)

Lugema enam suurt ei pea, sest see nõuab kohutavalt püsivust. (Võrrelge praeguseid kohustusliku kirjanduse nimekirju nõukogude aja lõpu omaga – need on nüüd naeruväärsed.). Palju ei puudunud, et isegi kirjutamisoskus oleks lennutatud prügikasti. (Mäletate hiljutist ettepanekut: eesti keele riigieksamil funktsionaalse lugemise osas õigekirja enam mitte hinnata.)

Ja tööd teha – seda on samuti mõistlik noortel takistada. Töö murrab ju konti. Või hullem veel: töö rikub õigusi õnnelikule lapsepõlvele.

Aga lapsepõlv saab paratamatult otsa. Ja siis, ellu astudes, lajatab elu oma raske saapaga valusalt otse näkku. Ühtäkki tuleb võidelda. Tuleb end teistega võrrelda. Tuleb konkureerida. Tuleb tõestada, et oled teistest parem. Tuleb vaeva näha ja pingutada. Tuleb ka pettumusi üle elada – ent mitte alla anda ega murduda. Kust noor inimene selleks kõigeks jõu võtab, kui ta pole selleks elu jooksul üldsegi treeninud?

Ja kust see kaotusseis arenema hakkas? Kui lasta pisiasjal kõnelda – nagu Tšehhovi klaasikild kõneleb ööst –, siis äkki sellest, et ravim, mida ema käskis lapsena võtta, oli tehtud nii süütuks ja magusaks. Vaarikamaitseliseks.