Ott Järvela: hea algus pole triumf

Ott Järvela Foto: SCANPIX

Sügisel areenile astunud Saaremaa võrkpalliklubi on teinud vägeva stardi, sest lisaks Eesti karikavõistlustele tuldi laupäeval kodusaalis ka Balti liiga tšempioniks ning selged favoriidid ollakse ka täna algavas Eesti meistrivõistluste play-off’is. Kõiki kolme koduses võrkpallis mängus olevat tiitlit pole samal hooajal suutnud võita mitte ükski klubi pärast Tallinna Selverit 2011. aastal. Sportlikus mõttes on Saarema võrkpalliklubi seega lähedal väga vägevale saavutusele.

Olgu lisatud, et objektiivselt võttes tugevaima koosseisuga Saaremaa jaoks peaks Eesti meistritiitli võitmine olema senisest kahest triumfist lihtsam, sest kui karikasarjas ja Balti liigas selgub tšempion ühes finaalmängus, kus juhuse osakaal suurem, siis Eesti meistriks tuleb seerias neli võitu kogunud meeskond. Seal pääseb peaaegu alati maksvusele tase, mida Saaremaa meeskonnas jagub igasse osakonda ja vahetuspingile samuti.

Ning kui Saaremaa suudab ka järgmistel hooaegadel kokku saada rivaalidest selgelt suurema eelarve, on neil arvestatavad võimalused kehtestada koduses klubivõrkpallis samasugune diktatuur nagu Avo Keele juhendatud Selveri meeskonnnal 2007–2011, kui viie hooaja jooksul välja mängitud 15 tiitlist ei saadud enda valdusse vaid ühte (2008. aasta karikafinaalis kaotati Tartule).

Aga kas sellest üksi piisab, et säilitada vaimustus, mis valitses laupäeval Kuressaare spordihoones, kus trummi lõi ju Harry Kõrvits (Rock Hotel) isiklikult? Hüva, kui järgmiselgi hooajal plats puhtaks lüüakse, siis joovastus vast ei vaibu, aga seejärel kisuksid võidud juba rutiinseks. Näiteks Põlva Serviti on käsipallis võitnud viimasest 11st Eesti meistritiitlist kaheksa meeskonnaga, mille põhitegijad vähemalt 75 protsendi ulatuses klubi enda kasvandikud, aga 2007 ja 2008 valitsenud vaimustus, kui Mesikäpa hall oli alatasa puupüsti täis, pole taastunud.

Uue impulsi andjaks võiks ja peaks olema eurosari, aga nagu Postimees esmaspäeval kirjutas, ei pakuta võrkpallis keskmise ambitsiooniga klubidele euroväljundit, mis õigustaks investeeringuid. Ning absoluutne tipp ehk Meistrite liiga oleks tohutult kallis lõbu. Eelarve järsk paisutamine jällegi ohtlik, sest olukorras, kus võistkonna olemasolu sõltub eelkõige ühest suursponsorist, valitseb alati äkilise lõpu risk, nagu tõestas jalgpallis 2016. aastal Eesti meistriks tulnud FC Infoneti tegevuse lõpp kõigest aasta hiljem.

Professionaalse spordivõistkonna arendamine nõuab lisaks finantsvahenditele ka kannatlikkust, sest projekti sisu, tähenduse ja olulisuse kohta saab sotti kehvematel aegadel, mis varem või hiljem alati kohale jõuavad. Kindlaim variant need üle elada, on eduperioodil kogukonnale südamesse pugeda. Algus on hea, aga kas Saaremaast saabki vägev võrkpallikants, selgub vast kümne aasta pärast.