Juhtkiri: inimlik tragöödia, milleni viis ahnus ja hoolimatus

Lilled, küünlad ja mänguasjad Zimjaja Višnja ees. Foto: Danil Aikin/Danil Aikin/TASS

Kui pühapäeval ilmusid esimesed teated põlengust kaubanduskeskuses Kemerovos, räägiti esialgu neljast hukkunust. Praeguseks on selgunud, et hukkunud on üle 60 inimese, enamikus lapsed. Lisaks on kümned veel tänaseni kadunud. Tegemist on kohutava tragöödiaga. Neil, kes pole sellises olukorras kunagi olnud, on raske ette kujutada, kuidas need, kes kaotasid oma lähedased, leiavad pärast seda jõudu edasi elada.

Samas poleks sellist ohvriterohket õnnetust nagu Kemerovos pidanud juhtuma. Viimases suures tuleõnnetuses, mis leidis aset Euroopa kaubanduskeskuses, hukkus 1967. aastal Brüsseli kaubamajas L’Innovation 322 inimest. Kuid see hoone oli ehitatud 20. sajandi alguses ning seal puudusid tulekustutussüsteemid. Kemerovo kaubanduskeskuse Zimnjaja Višnja puhul oli tegemist igati nüüdisaegse hoonega, kus tulekahju korral oleks pidanud tööle hakkama signalisatsioon, avanema uksed ning inimesed minutite jooksul välja jooksma. Tegemist polnud ju mõne kõrghoonega, mille puhul tulekahju tähendaks juba tehnilises mõttes õudusunenägu. Peale selle juhtus kõik päise päeva ajal.

Praegusel juhul on süüdi inimlik ahnus. Lihtne ja arhailine tunne, mis motiveeris keskuse omanikke kokku hoidma ehitusmaterjalide, personali ning ohutuse pealt, ning teisalt korrumpeerunud ametnikud, kelle tööks on järelevalve, ent kes on harjunud sellega, et selliste äride omanikud on valmis neid oma helde käega toitma. Venemaal on lihtsam vastavate ametimeestega «kokkuleppele jõuda» ning ohutusabinõude pealt kokku hoida. Madal inimelu väärtus lubab viimastesse erilise vastutustundetusega suhtuda. Süüdi on ka ükskõiksus. Suurem osa lastest hukkus lukkukeeratud ustega kinosaalides. Uksed lukustati, et keegi ei pääseks saali ilma piletita ning et tööl ei peaks hoidma inimest, kes selle järele valvaks. Kui puhkes tulekahju, siis unustas see, kes uksed sulges, need uuesti avada.

Tulekahjusid tuleb ette igal pool. Ükski koduomanik, ettevõtja ega riik ei ole võimeline garanteerima seda, et neid ei juhtu. Kuid riskid ning tuleõnnetuses kannatada saanute arv on võimalik viia miinimumini, kui järgida vastavaid ohutusnõudeid. See, mida nägime juhtumas Kemerovos, ei ole kindlasti see, mida sooviksime näha suuremas või väiksemas mõõtkavas kordumas meil Eestis. Öeldakse, et tark õpib teiste vigadest. See ei puuduta ainult kaubanduskeskusi, kus viimase poole sajandi vältel on tulekahjud aset leidnud praktiliselt ainult Kolmanda Maailma riikides nagu Pakistan, Filipiinid ja Paraguay. Aga ka näiteks hotelle, ööklubisid, koole ja haiglaid. Sest reeglite rikkumisel võivad olla väga rängad tagajärjed.