Lääneriigid saadavad ühelt poolt välja Venemaa diplomaate, aga teiselt poolt investeerivad Putini režiimi, Venemaa president aga kasutab rõõmuga ära niisuguse «hübriidrahu» vilju, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: Putini võitu rahastas lääs (44)
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
28. märts 2018, 12:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
23. märtsil pöördus neljakordne Venemaa president Vladimir Putin rahva poole ja tänas valijaid lõppenud valimistel osutatud enneolematult suure toetuse eest oma kandidatuurile.
Õigupoolest selle kõne pärast ju kõik ette võetigi: ainukese reaalse vastase Aleksei Navalnõi kõrvaldamine valimistelt; hoolikas oponeerivate kandidaatide väljavalimine, kes ei tekitanud vähimaidki tundeid peale haletsuse ja naeru; lääne demonstratiivne hirmutamine tuumarelvadest pungil õudusanimatsioonidega; totaalne administratiivne pressing sihiga kindlustada valijate võimalikult suur osalemisprotsent.
18. märtsil esinesin telesaates «Hommik Anuga» ja ennustasin valimistulemusi: osalemisprotsent 75 ja Putini poolt ka 75 protsenti. Selgitasin, et Venemaa presidendi administratsioon püüab pingsalt kindlustada Putinile enam kui poole valijaskonna toetuse. Ametlikel andmetel sai Putin üle 76 protsendi häältest, osalemisprotsent oli aga 67.
Sõnaga, viimase osas jäi plaan täitmata, aga põhisiht siiski saavutati: Putinit toetas 56 miljonit ehk 51 protsenti kõigist valijatest. Ainult niisugune tulemus andis Venemaa presidendile võimaluse sättida endale pähe kogu riigi ja rahva juhi kroon. Sellega ta ka sugugi ei viivitanud.
Telekanali Pervõi 23. märtsi saates «Vremja» eelnes presidendi pöördumisele üks saatelõik. Saatejuht seadis selles hetkegi kõhklemata Putini ühte ritta selliste poliitikutega, nagu Winston Churchill, Franklin Delano Roosevelt ja kindral Charles de Gaulle. Ma ei usu, et Putin oleks ise seda lõiku eelnevalt üle vaadanud, aga eks tentsiku ülesanne selles seisabki, et isanda soove ette arvata. Putini maniakaalne soov tõusta ülemaailmse tähtsusega liidriks on nähtavasti nüüd jäänud tema ainukeseks kireks, mis innustab teda elama ja juhtima kõigil edasistel aastatel.
/nginx/o/2018/03/28/7733075t1h0550.png)
Loomulikult ei olnud Venemaal peetud presidendivalimised täiesti demokraatlikud ja konkurentsi ei olnud neil mitte karvavõrdki.
Jah, loomulikult aeti valijaid vägivallaga valimisjaoskonda, ähvardades neid vallandada või siis lubades odavaid pirukaid. Loomulikult lisasid üle viie miljoni hääle Putini poolt valimisurnidesse Põhja-Kaukaasia ja Volgamaa valimiskomisjonide liikmed. Veel viis miljonit häält kindlustati projektiga «Mobiilne valija», milles usaldusväärsed isikud said eri valimisjaoskondades piiramatu arvu kordi Putini poolt hääletada. Aga kümned miljonid venemaalased läksid vabatahtlikult valimisjaoskonda ja andsid oma hääle ametis oleva Venemaa presidendi poolt. Miks? Üritame selgust saada.
Peaasi, et halvemaks ei läheks
Olen juba korduvalt kirjutanud ja kõnelnud, et venelaste mentaalsus on eriline vaimuseisund, mille mõistmiseni lääne analüütikud ja eksperdid ei küüni.
Näiteks vene kaupmees ei võtnud tööle selli, kui see tõotas, et ei hakka varastama. Sellist inimest ei saanud uskuda ja nii võeti tööle sell, kes tõotas, et varastab ainult mõõdukalt. Nii ongi sallivus varguse suhtes üks vene ühiskondliku kultuuri arhetüüpseid jooni.
«Kollektiivse lääne» püüded paljastada Putin ja tema lähikond varaste ja korruptantide jõuguna on määratud läbi kukkuma. Jutud Venemaa presidendi ja ametiisikute välismaistest pangaarvetest, pildikesed peaminister Dmitri Medvedevi paleedest ja viinamägedest tekitavad inimestes vaieldamatult elavat huvi. Aga selline teave ei tekita Venemaal sugugi ühiskondliku rahulolematuse puhangut ega lõhesta ühiskondlikku arvamust «on varas/ei ole varas» alusel. Nimelt juhinduvad peamised Venemaa kodanike sotsiaalsed kategooriad ühest õige lihtsast elutarkusest: «Jah, küllap see ülemus varastab, aga see-eest laseb meil ka elada.»
Samal ajal on praegu domineeriv positsioon kogu Venemaa ühiskonnas hirm igasuguste muudatuste ees. «Peaasi, et halvemaks ei läheks» on põhiline, ehkki nähtamatus tulikirjas loosung peaaegu iga Venemaa maja seinal. Erandiks on need viis-kümme protsenti Venemaa liberaale, kes ikka veel elavad vabaduse ootuses ja lootuses.
Siis on veel üks tähtis asi, millest Euroopa ja Ameerika ajakirjanduses vähe kirjutatakse ja räägitakse. Arusaam Venemaa kehvast elust kehtib õigupoolest ainult üksikute piirkondade ja paduprovintsi puhul.
Lääne kultuurile on Venemaa absoluutselt igas mõttes avatud.
Keskmiselt elatakse Venemaa linnades täiesti normaalselt. Võtame näiteks mu koduse Tomski. 2017. aastal ulatus keskmine palk siin 540 euroni (seda enne 13 protsendi tulumaksu mahaarvamist). Hinnad kauplustes kasvasid aastaga kolm protsenti (Eestis üle kuue protsendi). Liiter piima maksab 70 senti, juustukilo alates seitsmest eurost, banaanid ja õunad 1,4 eurot, päts leiba alates 40 sendist, sealiha turul maksab alates neljast eurost. Keskmine poearve algab umbes 20 eurost. Sealjuures on kommunaalkulud üsna madalad. Võrdleme näiteks Tomskit minu Tallinna korteriga: elekter vastavalt kolm ja 14 senti kilovatt-tunni eest, külm vesi 50 senti ja kaks eurot kuupmeetri eest, soe vesi 1,9 ja 3,5 eurot kuupmeetri eest, küte 50 senti ja euro ruutmeetri eest. Sealjuures Tallinnas on mul korteris külm, kui väljas on miinus viis kraadi, aga Tomskis lülitavad inimesed miinus 40 kraadi juures radiaatori välja, sest muidu on korteris liiga palav.
Halvasti ei elata ka teistes Venemaa piirkondades. Näiteks Tšukotkal ja Jamalis, kus 90 protsenti inimestest hääletas Putini poolt, on keskmine palk vastavalt 1300 ja 1150 eurot ning kasvas aastaga 100-120 eurot.
Tähtsusetu pole seegi, et Venemaa vaimuelule ei kehti mingeid piiranguid ning näiteks skandaalid filmi «Matilda» või režissöör Kirill Serebrennikovi ümber ainult kõditavad vaatajate uudishimu. Lääne kultuurile on Venemaa absoluutselt igas mõttes avatud. Tomskis on praegu esinemas Viini sümfooniaorkester, kontserdid lähevad täissaalile. Moskvas tegutseb 170 teatrit, mis toovad suure eduga lavale Thomas Manni, Éric-Emmanuel Schmitti ja Anton Tšehhovi näidendeid. Lavastajate Konstantin Bogomolovi, Dmitri Krõmovi, Sergei Ženovatši (Moskva Kunstiteatri uus kunstiline juht pärast Oleg Tabakovi surma) etendustele pole pileteid praktiliselt võimalik saada. Suures Teatris müüdi pileteid balletile «Nurejev», mille tõi lavale koduarestis olev Serebrennikov, 1000 rublaga (14 eurot). Publik aga tungles etendusele nii ägedalt, et teatril tuli maja ümber tõkked üles seada.
/nginx/o/2017/11/03/7278993t1hcd33.jpg)
Isegi Venemaa elu puhtväline külg on meeliköitvam kui näiteks Eestis. Piisab, kui võrrelda Tomski ja Tallinna uusehitiste fassaade või uusaasta tulevärki Venemaa ja Eesti pealinnas.
Nii et Putini võidu taga seisab veel üks vene rahvatarkus: «Ei maksa hea otsast minna paremat otsima.» Ent siin tekib küsimus: kust võtab Venemaa, mis elab ju juba mitmendat aastat sanktsioonide tingimustes, raha selle «hea» jaoks? Vastus: raha võtab Putin läänest.
Hübriidrahu
Ajal, mil Ameerika ja Euroopa politoloogid ning sõjaväe- ja meediaeksperdid üritavad sõbralikult vastu astuda hübriidsõjale, mida Kreml on lääne vastu alustanud, peitub tõeline oht lääne demokraatiale tegelikult «hübriidrahus» Putiniga.
Ajakirja Forbes andmetel tegutseb Venemaal praegu üle saja suure lääne ettevõtte Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Rootsist, Suurbritanniast ja veel paljudest maadest.
Tipus asuvad Auchan (Prantsusmaa, 2016. aasta käive Venemaal 4,6 miljardit eurot), Metro Group (Saksamaa, 3,5 miljardit eurot), Philip Morris International (Šveits, 3,1 miljardit eurot), IKEA (Rootsi, 2,4 miljardit eurot), Volkswagen (Saksamaa, 2,2 miljardit eurot), Leroy Merlin (Prantsusmaa, 2,2 miljardit eurot), Pepsico (Ameerika Ühendriigid, kaks miljardit eurot). Selles Kremli «sponsorite» nimekirjas leidub ka Jaapani ja Lõuna-Korea ettevõtteid. Siia tuleb veel lisada lääne suured investeeringud Venemaa nafta ammutamise tööndusse, gaasileiukohtade evitamisse, väetisetootmisse ja Venemaa väärtpaberitesse.
Ma saan muidugi sellest kõigest aru: juba teadusliku kommunismi väljatöötaja Karl Marx kirjutas, et «100-protsendise kasumi nimel astub kapital üle kõigist inimeste loodud seadustest, aga 300-protsendise kasumi korral ei ole sellist kuritegu, mida see ei söandaks ette võtta».
Huvitav, millist kasumiprotsenti saavad lääne korporatsioonid Venemaal, kui teevad koostööd režiimiga, mida sõbralikult kritiseerivad lääneriikide valitsused?
/nginx/o/2018/03/28/7732505t1h5af2.jpg)
Lisaks istub Euroopa kindlalt Venemaa nafta ja maagaasi «nõela» otsas. Nii teenis Venemaa 2017. aasta naftaekspordilt «kaugvälismaale» 475 miljardit eurot, gaasiekspordilt aga üle 24 miljardi euro. Aasta jooksul kasvasid müüginumbrid kuus–kaheksa protsenti. Sealjuures suurendab maagaasitorujuhtme NordStream-2 rajamine Euroopa sõltuvust Venemaa gaasist senise 37 protsendi pealt 45 protsendini ning Gazprom on ainuke Euroopa ettevõte, mis on ühtaegu maagaasi tootja, torujuhtmete omanik ja tarnija.
Seepärast Euroopa, Ühendriigid, Jaapan ja teised lääneriigid ühelt poolt saadavad välja Venemaa diplomaate, aga teiselt poolt investeerivad Putini režiimi, Venemaa president aga kasutab rõõmuga ära niisuguse «hübriidrahu» vilju. Selles peitub tema edasiste võitude pant ning ülemaailmse kriisiohu allikas. Nii ma arvan ja teisiti ma ei saa.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.